Parim enne: MÖÖDAS!?

Kuidas mõtleme vanadest inimestest? Kuidas on Eesti filmides kujutatud eakaid? Kas

tülikate muttide ja nilbete vanameestena, üksildaste ja hädiste vanuritena või hoopis

elurõõmsate vanaemade ja vanaisadena? Nendele küsimustele aitab vastata näitus

„Parim enne: MÖÖDAS?!“.

Iga elusolendi elukaarde on bioloogiliselt sisse kodeeritud ka vanaks saamine. Elanikkonna vananemine ja riikide suutlikkus sellega toime tulla on käivitanud Euroopas

üha laiema diskussiooni vananemise ja selle ühiskondliku tähenduse üle. Näitus

sündis soovist selles arutelus kaasa lüüa ja uurida, kuidas Eesti filmikunst on taasiseseisvunud Eestis kujutanud eakaid tegelasi ja vanadust.

Miks uurida vananemise teemat just filmi kaudu? Filmikunst aitab mõista meid

ümbritsevat tegelikkust ning loob kujutlusi, millega saame samastuda ja oma

tegevust mõtestada. Filmiga loodud representatsioonid peegeldavad ja ühtlasi

kujundavad meid ümbritsevat tegelikkust. Et uurida ekraani vahendusel Eesti

publikuni jõudnud tähendusrikkaid ja ilmekaid vanaduse käsitlusi, said Tallinna

Ülikooli uuenduslikus ja interdistiplinaarses ELU-aines (Elualasid Lõimiv Uuendus)

kokku 12 eri valdkonna tudengit, kes asusid filmi- ja soouurijate juhendamisel Eesti

mängufilme analüüsima.

Näitusele tõime 21 filmi analüüsi. Uuritud filmide seas on nii komöödiad, draamafilme, animafilme kui ka koguperefilme. Projektist osavõtjad keskendusid vanaduse,

maskuliinsuse ja feminiinsuse kujutamisele filmides. Ühistel aruteludel tekitasid

teravat diskussiooni vanemaealiste tegelaste negatiivne ja rõhutatud murede või

kiiksudega kuvamine, tegelaste sagedased terviseprobleemid ja üksildus. Käsitletud

teemade hulka mahtusid siiski ka hoolivus ja armastus.

Tudengite loodud vormid avavad eakate tegelaste profiile, suhteid ning vanaduse

tähendusi eri vaatenurkade alt. Külastajale pakutakse välja mitmeid viise, kuidas

mõtestada ühiskonnas valitsevaid stereotüüpe, ootusi ja ettekujutusi vanaduse ja

eakate kohta.

Ükskord oleme kõik vanad!