Kirju minevikuga suvemõis
Koht, mida tunneme praegu Maarjamäe nime all, oli sajandeid üks paljudest suvituskohtadest Tallinnas. Toona kutsuti paika Strietbergiks (või Streitberg, eesti k Riiumägi) ja sinna asutas ilmselt esimese väikese suvemõisa raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Christian von Geldern 17. sajandi lõpuaastatel.
Carl Friedrich Christian Buddeus. Suhkruvabrik Strietbergil. Akvarellitud itaalia pliiats. 1830. aastad. Foto: Eesti Ajaloomuuseum
1811. aastal ostis Strietbergil krundi kaupmees Johan Gottlieb Clementz. Tema juhtimisel ehitati krundile suhkruvabrik. Sellest sai paik rahvasuus nimeks Suhkrumägi. On teada, et 1820. aastal asus krundil lisaks vabrikuhoonele veel üksteist mitmesuguse otstarbega kiviehitist, puust elumaja, mitu kuuri, sepikoda, lubjapõletusahi, võlvitud jääkelder ning kanalitega bassein, millest juhiti vabrikusse vett. Krunti piiras enam kui 4 m kõrgune paekivimüür. Mitu kivimaja, jääkelder ning osa piirdemüürist on säilinud tänaseni.
1861. aastal ostis suhkruvabriku raehärra ja kaubahoovi asutanud Christian Abraham Rotermann. Tema ehitas krundile Tallinna esimese auruveski ja lasi hooned ümber kohandada tärklise- ja piiritusevabrikuks. Vabriku hävitas 19. märtsil 1869 puhkenud tulekahju ja Rotermann lõpetas Strietbergil tegevuse.
Rotermanni tärklise- ja piiritusevabrik pärast põlemist. Strietberg am 28 Juli 1869. Pliiatsijoonistus. Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Tallinnast oli saanud 1820. aastateks tervist kosutav tuntud supellinn. Vene tsaaririigi suurlinnas Peterburis resideeruv krahv Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) ostis 29. jaanuaril 1873 Rotermanni pärijatelt krundi Strietbergil koos seal asuvate hoonetega. Anatoli Orlov-Davõdov nimetas koha arvatavasti oma abikaasa Maria auks Marienbergiks. Nime eestipärane variant — Maarjamäe — läks käibele 1930. aastate lõpul. Seoses 1917. aasta revolutsioonisündmustega emigreerus Orlov-Davõdovite perekond Venemaalt ning suvemõis renditi välja.
Fotol loss 20. sajandi alguses.
Seltskondlikeks koosviibimisteks mõeldud ruumidest oli uhkeim esimesel korrusel asunud tumedate puitpaneelidega kaetud seinte ja kassettlaega nn suvesaal.
20. sajandi alguses pääses suvesaalist otse aeda.
Pirita tee ehitamine, millega tehti algust 1926. aastal, kaotas Marienbergi trepistiku ja mere vahelise otseühenduse.
Jalutajad Pirita teel 1930. aastatel
5. jaanuaril 1933 avati Maarjamäe lossis pidulikult linna elegantseim restoran-hotell Riviera-Palais. Restorani reklaamiti toona kui ilusat väljasõidukohta, kus korraldatakse suurejoonelisi vastuvõtte, kirjandusliku ja muusikalise kavaga pidusid, jaanituld ja ilutulestikke. Külastajaid meelitati küdevate kaminate ja valgustatud klaas-tantsupõrandaga.
Riviera-Palais suleti 1937. aastal, kuna suvemõis osteti riigile, et avada endises suvemõisas Eesti Vabariigi Sõjaväe Lennukool.
Reklaam trükisest “Eesti kuurordid ja suvituskohad : album-juht = Kur- und Badeorte Estlands“. 1934
Eesti Vabariigi Sõjaväe Lennukool alustas õppetööd 1. novembril 1937. Lennukooli ülesandeks oli sõjaväelendurite, lendurvaatlejate ja aviomotoristide väljaõpetamine. Ümberehitustööde käigus lammutati lossi esiküljel asunud veranda ja rõdu ning muudeti oluliselt fassaadi ilmet. Lennukooli tegevuse Maarjamäel lõpetas Eesti Vabariigi okupeerimine.
Lennukool. Maarjamäe lossi fassaad pärast ümberehitusi.
1940. aastal läks Maarjamäe Nõukogude armee kätte. Kui sõjavägi hoonetest loobus, ehitati loss tihedalt täis ühisköökidega kortereid. Alumisel korrusel tegutses pisike toidupood, mille laoruumiks oli endine kaminasaal. Kunagine suur korras territoorium koos hoonetega jäi rääma ja hakkas lagunema.
Lossikompleksi esimene järk renoveeriti Poola firma PKZ Wroclavi osakonna restaureerijate poolt aastatel 1983–1988. Hoonete välisilme koos suurejoonelise trepistikuga taastati vanade fotode ja jooniste järgi, kuid sisemus ehitati ümber muuseumi vajadustest lähtudes. Valmis ka juurdeehitus, kus paiknesid läbi kahe korruse ulatuv kinosaal, mida dekoreerivad Ants Mölderi pronksskulptuurid "Tööline" ja "Kolhoositar", ja mõned täiendavad näituseruumid.
Lossi endisesse suvesaali telliti tolleaegse kultuuriministri poolt ajastu vaimule vastav pannoo "Rahvaste sõprus" (tempera, 1987), autoriks Evald Okas. Loss ühendati galerii kaudu 19. sajandi esimesest poolest pärineva klassitsistliku kõrvalhoonega, kuhu ehitati tööruumid. 1987. aasta lõpus avati Revolutsioonimuuseumi nime saanud lossis püsiekspositsioon, mis tutvustas Eesti ajalugu 19. sajandi keskpaigast tänapäevani. See oli viimane Eestis avatud püsiväljapanek, kus veel oldi sunnitud jälgima tolleaegse EKP Keskkomitee ideoloogide otseseid korraldusi.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel uuendati kogu endine püsiekspositsioon. Maarjamäe kaldarinnatisel olevad kõrvalhooned renoveeriti muuseumi hoidlateks. 2008. aastal uuendati II korruse püsinäitus, kus avati Eesti Vabariigi 90. aastapäeval pühendatud suurnäitus "Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki".
Maarjamäe loss suvel 2017. Hoone sisearhitektuurse projekti ja selle esise väljaku autorid on KOKO Arhitektid. Fotograaf: Tõnu Tunnel
Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss avas Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval uksed elamusliku ajalookeskusena. Ajalooline loss renoveeriti, pargis on leidnud koha Eesti Filmimuuseum, mõnusad puhkealad ja põnevad välinäitused. Läbi 100 aasta kulgev suurnäitus "MINU VABA RIIK" võimaldab arutleda nii mineviku kui ka tuleviku üle. Lapsed saavad oma riigi üles ehitada mängulises Laste Vabariigis.
Vaata Maarjamäe elamusliku ajalookeskuse animatsiooni:
Loe ka nende kohta
Suurgildi hoone lugu