AJAVEEB. RIIGIMEES KONSTANTIN PÄTS (1874-1956)

TASAKAALUKAS TEISITIMÕTLEJA

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril (uue kalendri järgi) 1874. aastal Tahkuranna vallas Pärnumaal jõuka õigeuskliku taluomaniku Jakob Päts perekonnas. Kuna vanemad pidasid koolis käimist oluliseks, siis said kõik kuus last hea hariduse. Õppinud kihelkonnakoolis, siis Riia vaimulikus seminaris ja Pärnu poeglaste gümnaasiumis, astus Päts Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetades selle 1898. aastal õigusteaduste kandidaadi kraadiga. Peale kohustusliku armeeteenistuse läbimist alustas vastne jurist Tallinnas erialast karjääri, töötades lühikest aega vandeadvokaat Jaan Poska abina.


Pöördeliseks Pätsi elus kujunes 1901. aasta, kui ta koos kirjanik Eduard Vildega asutas Tallinna esimese eestikeelse ajalehe Teataja. Despootlikku keskvõimu, seisuslikku riigikorraldust ja sotsiaalset ebavõrdsust materdav Teataja tõusis kiiresti Põhja-Eesti mõjukaimaks sõnumitoojaks ja autoritest said rahva seas populaarsed arvamusliidrid, kelle sõnal oli kaalu ühiskondlikus elus laiemalt. Eesti -vene saadikutebloki nimekirjas valiti Päts 1904. aastal Tallinna volikogu liikmeks, veidi hiljem sai temast juba linnanõunik ja abilinnapea. Poliitiline krahh saabus 1905. aasta detsembris, kui seoses võimuvastaste meeleavaldustega kuulutati välja sõjaseisukord ja opositsiooni seisukohti varjamatult toetanud vastsel abilinnapeal tuli arreteerimise eest põgeneda välismaale. Ta peatus alguses koos mitmete saatusekaaslastega Šveitsis, kuid kolis sealt mõne aja pärast Soome, et kodule lähemal olla. Kui üldine olukord Balti kubermangudes stabiliseerus, andis Päts end 1909. aastal võimudele vabatahtlikult üle, kuid loodetud rehabilitatsiooni asemel saadeti ta karistust kandma Peterburi Krestõ vanglasse.
Vanglas viibimise ajal tabas Pätsi ränk kaotus isiklikus elus, kui 1910. aastal suri tiisikusse tema noor abikaasa Helma Wilhelmine Päts. Kahte väikest poega Leod ja Viktorit aitas kuni nende täisealiseks saamiseni kasvatada naise õde Johanna Peedi, uut perekonda mees enam ei loonud.


Vabanedes 1911. aastal vanglast, alustas Päts alustas tööd ajalehes Tallinna Teataja. Esimese maailmasõja ajal puhkenud kaoses nägi Päts erinevalt paljudest mitte ainult üldist hävingut vaid pigem võimalust kehtivat ühiskonna ja riigikorraldust muuta. Saavutanud kompromissi baltisakslasi ühendava rüütelkonna esindajatega koostas ta 1915. aastal omavalitsusreformi kava, mis nägi ette Eesti alade liitmist üheks rahvuskubermanguks ja aadelkonna taandamist maaomavalitsustest. Keskvõimule edasi saadetud dokument jäi paraku võimukoridoridesse kas tahtlikult või tahtmatult toppama ja tulemusi ei andnud. Lahingutegevuse intensiivistumine tõi 1916. aastal aga kaasa täiendava mobilisatsiooni ja reformimeelne ajakirjanik sai kutse armeeteenistusse. Kuigi tal õnnestus jääda sõjaväekohustust täitma Tallinna, tähendas see siiski eemaldumist aktiivsest poliitilisest tegevusest.

TÕUS TIPPU

Konstantin Pätsi nägemus eestlasi eesootavast suurest võimalusest muutus reaalseks peale 1917. aasta veebruarirevolutsiooni sündmusi Venemaal, kui monarhia kukutati ja senine valitsemissüsteem lagunes. Võimule tulnud ajutine valitsus ei suutnud kontrollida suuriigis toimuvat, kinnitades seetõttu kergekäeliselt eestlaste omavalitsusreformi ja andes loa rahvusväeosade loomiseks.


Nüüd algas Pätsi kiire tõus siinse poliitikaelu absoluutsesse tippu. Ta koordineeris sõjaväelaste ülemkomitee esimehena ühtse armee moodustamist, osales esimese üle-eestilise omavalitsusorgani – maanõukogu – tegevuses ja juhtis maavalitust.

Peale bolševistlikku riigipööret 1917. aasta novembris Päts arreteeriti. Kuu aega hiljem vabadusse pääsedes liitus ta Eesti iseseisvumist organiseerivate poliitiliste jõududega. Kuna vabariigi loomiseks korraldatud Asutava Kogu valimised punaterrori ja esimese maailmasõja lahingute ägenemise tõttu nurjusid, valis maanõukogu juhatus 19. veebruaril kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, mille ülesandeks oli tagada demokraatliku riigi väljakuulutamine ja moodustada valitsus. Kuigi päästekomitee liikmetel Konstantin Konikul, Jüri Vilmsil ja Konstantin Pätsil oli võrdne staatus, juhtis selle tegevust siiski Päts.


Iseseisvusmanifest kinnitati ametlikult 24.veebruaril ja loeti avalikult ette mitmetes Eesti linnades. Pätsi eestvõttel formeeriti kiiresti ka 13-liikmeline ajutine valitsus, kus ta ise täitis peaministri ja siseministri kohuseid.

Saksa okupatsioonivõimud vast-loodud Eesti riiki ja ajutist valitsust ei tunnustanud, rahvusväeosad saadeti laiali ning paljud riigitegelased ja sõjaväelased, nende seas ka peaminister, vahistati ja saadeti saksa vangilaagritesse. Päts vabanes alles 1918. aasta sügisel, kui okupatsiooniväed juba lahkusid ja nõukogude režiim soovis Eesti alad taas Venemaaga liita.

Ajutise valitsuse juhina loobus Päts võimalikest läbirääkimistest kommunistliku võimu pooldajatega, minnes nii vastu algselt üsna võimatuna tunduvale relvakonfliktile nõukogude Venemaaga. Julgus ja meelekindlus kriitilistes olukordades viisid aga sihile. Sõdadest kurnatud ja võimuvahetusest ikka veel toibuval hiiglaslikul idanaabril tuli tunnistada väikese hästiorganiseeritud ja motiveeritud väikerahva üleolekut. Tartu rahuläbirääkimiste tulemusel sõlmiti 1920. aastal leping, mis andis eestlastele paarikümneks aastaks iseseisva vaba riigi.

DEMOKRAATIA ÕPPETUNNID

Iseseisvuse väljakuulutamine ja julge vastasseis agressiivsele idanaabrile andsid Pätsile aupaiste ja tõstsid kangelasepjedestaalile, kuid vast-loodud õigusriik eeldas demokraatlikku juhtimist ja laia konsensusega arvestamist. Kindlakäelisele liidrile, kes oli harjunud vastavalt hetkeolukorrale kiirelt otsustama ja tegutsema, oli see harjumatu. Esimene valus tagasilöök tabas Pätsi juba 1919. aasta aprillis, kui ta Eesti Maarahva Liidu juhina erakonna vähese valmisedu tõttu asutavas kogus ainult lihtliikme rolli jäi.


Kuid demokraatliku riigikorraldusega oli keeruline toime tulla teistelgi tollastel ühiskonna- ja riigitegelastel. Erinevate ühenduste, parteide ja liitude loomine oli tavapärane, läbirääkimisoskused poliitilise ühisosa leidmiseks aga alles tekkimas. Seetõttu kujunesid ebakindlad valitsused noore riigi jaoks iseloomulikuks nähtuseks ja ajavahemikul 1919-1933 jõuti neid kokku moodustada koguni 21. Statistiliselt kujunes ühe valitsuse keskmiseks elueaks nii ainult 8 kuud ja 20 päeva.

Pätsi karismaatiline veenmisoskus ja võimekus inimesi ühiste ideede nimel liita tuli ilmsiks siiski juba demokraatia õpiaastate alguses. Ta asutas populaarsuse kaotanud Eesti Maarahva Liidu asemele 1920. aastal uue, parempoolsete vaadetega maaelanikkonda esindava erakonna, mis sai nimeks Põllumeestekogud. Erakonna eestvedajateks ja peamisteks toetajateks olid kohalikul tasandil aktiivselt tegutsevate põllumeeste organisatsioonide liikmed ning see kujunes kiiresti Eesti üheks võimsaimaks poliitiliseks jõuks. Põllumeestekogude liidrina moodustas Päts 1921. aastal ka sellel perioodil kõige pikemat aega vastu pidanud valitsuse, mis püsis võimul järjest kakskümmend kaks kuud. Kuni 1934. aasta riigipöördeni õnnestus tal juhtida veel nelja erinevat valitust ja olla valitud kõigi viie riigikogu koosseisu.


Pätsi haare ei piirdunud aga kitsalt parteipoliitilise tegevusega, ta lõi energiliselt kaasa ka riigi ja ühiskonna ülesehitamises laiemalt. Iseseisvumiseelsel ajal uuendusalti ajakirjanikuna tuntuks saanud „linnamehe“ tähelepanu pöördus nüüd suuresti põllumajanduse ja maaelu edendamisele. Selle peamiseks põhjuseks oli kindlasti soov kindlustada oma erakonna huve ja võita juurde valijaid, aga ka maareformi tagajärjel muutunud omandisuhted.

Märkimisväärne oli Pätsi panus omamaise majanduse ja tööstuse arendamisse, kuna seda pidas ta riigi sõltumatuse tagamise üheks olulisimaks eelduseks. Ta oli kaubandus-tööstuskoja üks asutajaid ja nõukogu esimees ning juhtis mitmel korral Tallinna börsikomiteed.


Samas ei osanud Päts sarnaselt teistele eliidi hulka kuulunud poliitikutele-ärimeestele alati riigi ja oma majandushuvisid lahus hoida. Skandaalseim oli tema osalus 1925. aastal pankrotistunud Harju panga nõukogus, mille hämarad tehingud Venemaaga äratasid avalikku hukkamõistu juba kaasajal.

Rahvusvahelises plaanis pidas Päts oluliseks lähedasi suhteid Soomega ning oli hõimurahvaste ühenduse Fenno - Ugria üks loojatest ja selle põhikirja autor.

KULDNE VAIKUS

Konstantin Pätsi ajalukku läinud poliitvangerdused algasid 1934. aasta märtsikuus, kui Eesti habras demokraatia jõudis madalseisu. Mitu järjestikust nõrka valitsust, patiseis riigikogus ja äärmusparempoolsete vaadetega vabadussõjalaste ehk vapside kiiresti kasvav toetajaskond olid tekitanud ohu, et seni liberaalsetel alustel toiminud parlamentaarne riigikorraldus asendub Saksamaale ja Itaaliale sarnase natsionalistliku totalitaarrežiimiga. Keerulises sisepoliitilises olukorras kuulutas riigivanema ametit täitnud Päts kindral Johan Laidoneri toetusel välja 6-kuulise kaitseseisukorra ja lasi arreteerida vapside liidrid, sama aasta 2. oktoobril saadeti riigikogu laiali ning kokku seda enam ei kutsutud.

Järgnenud perioodi meie ajaloos on hakatud kujundlikult nimetama vaikivaks ajastuks. Tegelikkuses tähendas see Konstantin Pätsi ja tema lähimate usaldusisikute – kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ja siseminister Kaarel Eenpalu – autokraatset võimu.


Demokraatia ja sõnavabadus asendusid isikukultusega, millele andsid hoogu riigiisa populistlikud sõnavõtud ja oskuslikult korraldatud massikampaaniad nt nimede eestindamine, Vabadussõja monumentide rajamine, „sinimustvalge igale majale“ jt. Lihtsate sõnumitega propagandatöö ja majandusolude üldine paranemine varjutasid poliitilisi manipulatsioone, tekitades tavakodanikes illusiooni stabiilsest ja sõltumatust Eesti riigist. Uue korra legitimeerimiseks koostati uus põhiseadus, mis sätestas presidendi ametikoha ja kahest kojast koosneva rahvaesinduse.

Põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuaril 1938 ja aprillis toimunud presidendivalimised võitis ootuspäraselt senine riigihoidja Konstantin Päts. Järgmise aasta võidupühal avati presidendile tema sünnikodu lähistel Tahkurannas juba pompoossete pidustuste käigus võimas ausammas.

HULLUMEELNE LÕPP

Illusioon stabiilsusest ja sõltumatusest purunes pärast 1940. aasta juunis aset leidnud riigipööret, kui võimu haarasid kommunistid. Seni tugeva riigi sõnumit külvanud president loobus näiliselt muljetavaldava kergusega ametist ja saadeti koos perekonnaga asumisele Baškiiria ANSV pealinna Ufasse. Pärast Teise maailmasõja algust arreteeriti ta süüdistatuna spionaažis ning ees ootas pikk kinnipidamisaeg kurikuulsas Butõrka vanglas Moskvas, seejärel aga sundravi Kaasani ja Buraševo vaimuhaiglates Venemaal. Lühikeseks jõulunädalaks 1954. aastal paigutati Päts ka Viljandi lähistel asuvasse Jämejala psühhiaatriahaiglasse, aga kuna kiiresti rahva sekka lekkinud uudis kunagise riigiisa naasmisest kodumaale tõi kohale liiga arvukalt uudishimulikke, jätkati haige edasist ravi siiski väljaspool kunagist kodumaad. Konstantin Päts suri 18. jaanuaril 1956 Buraševo vaimuhaiglas. Teda hooldanud meditsiiniõe hilisemate mälestuste kohaselt polnud patsient vaatamata hullumeelsetele üleelamistele kindlasti hullumeelne, küll aga üksildane, kurb ja enesessetõmbunud.


Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõtmisel maeti meie esimese presidendi säilmed 21. oktoobril 1990 väärikalt ümber perekond Pätsi rahulasse Metsakalmistul.