Ajaveeb. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 100

Kodumaa tööstuse edendamine ja tema kaitsmine — muidugi mõistlikes piirides — peaks olema meie kõigi ühiseks püüdeks. Selle kaudu võimaldame tööd ja leiba laialistele hulkadele, aga kindlustame ka ärilise tegevuse enda kohalikule kaupmehele.
                          Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Joakim Puhk, 1935

Vanim ja suurim siinseid ettevõtjaid ühendav organisatsioon Eesti kaubandus-tööstuskoda tuli esmakordselt kokku 100 aastat tagasi 10. novembril 1925. Kuigi sarnase ühenduse asutamist hakati kavandama juba kui kümmekond aastat varem, segasid vahele ebastabiilne poliitiline olukord ja muutused ühiskonnakorralduses. Pikale hoovõtule vaatamata kujunes kaupmeeste ja töösturite ringkonda koondav katuseorganisatsioon kiiresti oluliseks Eesti majanduselu koordineerivaks jõuks ja arengumootoriks, mis populariseeris nii omamaise kauba tarbimist, kui innustas kohalikke tööstureid murdma välisturgudele. Kaasajal kuulub Eesti kaubandus-tööstuskoja liikmete hulka üle 3500 ettevõtte ja selle mõju meie majanduselule on raske alahinnata.

PÜÜDLUSED AUTONOOMIA POOLE

Esimesed katsed siinset majandusruumi Vene impeeriumi keskvalitsusest lahti rakendama hakata ja kohalikule ärieliidile suuremat otsustusõigust anda tehti 1914. aastal, kui I maailmasõjaga puhkenud segadus suurriigis tegi kohaliku ettevõtluskeskkonna eriti haavatavaks. Suurem autonoomia oleks andnud võimaluse sõjaolukorra põhjustatud tarneraskustele kiiremini reageerida ning kindlustanud kaupmeestele ja töösturitele vajaliku otsustusõiguse.


Olukorra leevendamiseks esitasid Tallinna kaupmehed mõjukasse äri- ja töösturite perekonda kuuluva Joakim Puhki eestvõttel 1914. aastal Tallinna linnavolikogu vahendusel Peterburi keskvõimule taotluse, asutada Lääne-Euroopale sarnaselt kohapealsete probleemide lahendamiseks kaubandus-tööstuskomitee. Kohmaks ja aeglane, pakiliste sõjasündmuste lahendamisele orienteeritud keskvõim aga taotlusele ei reageerinud. Vastust saamata esitati kaks aastat hiljem uus taotlus, kuid tähelepanuta jäi seegi.
Pöörde takerdunud asjaajamisse tõi 1917. aasta varakevadel Venemaal toimunud veebruarirevolutsioon, mille järgselt võimule tulnud ajutine valitsus eesotsas Aleksandr Kerenskiga allkirjastas kaubandus-tööstuskodade asutamise määruse. Konkreetsete sammudeni siiski enam ei jõutud, sest sõjasündmused ja impeeriumi lagunemine ning iseseisva Eesti riigi väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris asetasid siinse majanduselu varasemast oluliselt erinevasse situatsiooni.

OMA RIIK JA OMA MAJANDUS

Iseseisvumine muutis senist majanduse ja ühiskonna korraldust täielikult ning oma riiki ja selle struktuure tuli hakata looma hoopis uutel alustel. Peagi puhkenud vabadussõja tõttu jäid aga paljud protsessid esialgu fookusest kõrvale, sest olulisim oli säilitada riigi püsimajäämine. Keerukale julgeolekusituatsioonile vaatamata koostas siinse poliitikaelu üks juhtfiguure, juristiharidusega Konstantin Päts, juba 1919. aasta kevadel kaubandus-tööstuskoja põhikirja, kuid asutavas kogus see siiski hääletusele ei jõudnud.


Sama aasta sügisel aset leidnud esimesel üleriiklikul kaupmeeste kongressil esines Päts põhjaliku ettekandega, kus selgitas kaubandus-tööstuskoja loomise vajadust laiemalt ja üritusel osalenud võtsid vastu resolutsiooni, milles palusid valitsusel koja loomist omalt poolt toetada. Põhimõttelise heakskiidu sai kaubandus-tööstuskoja asutamise idee ka valitsuses, kuid ühtset arusaama, millise struktuuri, liikmeskonna ja volitustega loodav organisatsiooni peaks olema siiski ei tekkinud.


Kas kaupmehed ja töösturid peaksid moodustama ühise organisatsiooni või tuleks neile asutada eraldi kojad? Kas liikmeskonda kuulumine on ettevõtjatele vabatahtlik või kohustuslik? Kas tuleks kehtestada ka liimemaks? Need ja paljud teised küsimused põhjustasid ägedaid arutelusid ning esialgsesse põhikirja tuli teha olulisi muudatusi.
Pärast pikki diskussioone, mille tulemusena otsustati katuseorganisatsioon luua võimalikult laiapõhisena ja liikmete ringi laiendati oluliselt - kaupmeeste ja töösturite kõrvale lisandusid ka panganduse, kindlustuse ja laevanduse esindajad - jõudis kaubandus-tööstuskoja seaduseelnõu 1921. aastal teisel poolel riigikokku, kus selle eestkõnelejaks sai Konstantin Päts. Paraku ei jõutud seadust aga vastu võtta, sest Päts valiti riigivanemaks ja esimene riigikogu läks laiali. Nii saadeti eelnõu komisjonidesse arutamiseks ja riigikogu võttis seaduse vastu alles 11. detsembril 1924. Kaubandus-tööstuskoja esimese kokkukutsumiseni kulus veel peaaegu aasta.

KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA ASUTAMINE

Seaduse vastuvõtmise ja koja avaistungi vahele jäänud ajal esitasid kõik sellesse koondatud allorganisatsioonid korraldavale komisjonile oma kandidaadid, kelle hulgast valiti proportsionaalsusprintsiibil välja 120 liiget ja 56 kandidaati.
Tallinnas 9. ja 10. novembril aset leidnud esimesel kaubandus-tööstuskoja kogunemisel osales sadakond väljavalitut. Esimesel päeval toimusid tehnilised protseduurid, millest enim leidis kajastamist organisatsiooni juhtide valimine. Kui nõukogu esimeheks sai üksmeelse enamusega Konstantin Päts, siis juhatuse esimehe kohale esitatud suurtöösturite, laevaomanike, pankade ja krediidiasutuste kandidaadi Martin Christian Lutheri ning kaupmeeskonna, kesk- ja väiketöösturite liidri Joakim Puhki vahel jäi häälte seis peale hääletamist võrdseks.
   
Nõukogus oli toetajaid rohkem Joakim Puhki, kes lõpuks ka juhatuse esimeheks kinnitati. Oma tänukõnes lubas Puhk, et kaubandus-tööstuskojas tegevus seab Eesti vabariigi huvid kutsehuvidest ette poole, sest „riigi hea majanduslik seis kindlustab ka kodanike hea käekäigu“.
Järgmisel päeval Tallinna seltskondlikus majas (Aia tn 12) toimunud avaistungil, mille korraldamisel mängis olulist rolli koja loomise üks algatajaid ja selle nõukogu esimeheks valitud Konstantin Päts, osales pea kogu Eesti poliitiline, diplomaatiline ja majanduseliit. Kaubandus-tööstuskoja liikmete kõrval olid sinna kutsutud ka riigivanem, riigikogu esimees, rahandusminister, välisriikide konsulid, paljude kohalike omavalituste esindajad ja mõjuisikud. Kõik see lubas uskuda, et tollal Euroopa mõisteski väga laiapõhine ning suurte volitustega organisatsioon hakkab riiklikul tasemel siinset tööstus- ja kaubandusruumi kujundama.

KAUBANDUSE JA TÖÖSTUSE VEDUR

Eesti iseseisvumise järgselt oli siinne majanduselu arenenud küllalt stiihiliselt ja konkreetsetest vajadustest lähtuvalt, paljud seadused-määrused olid aga vananenud ja pärit omariiklusele eelnenud ajast. Süsteemsemat ja terviklikumat vaadet, milline peaks olema ühe eduka väikeriigi tööstus ja kaubandus, aga tekkinud veel ei olnud.


Vastloodud organisatsiooni esmaseks ülesandeks kujuneski korrastatud ja lääneliku ettevõtlus- ja järelevalve keskkonna ülesehitamine ning seadusloomes kaasarääkimine. Kaubandus-tööstuskojale kohustuste hulka kuulus näiteks ühtse äriregistri pidamine ja tagastamata laenude haldamine, kutseoskuste standardite väljatöötamine ja koolituste organiseerimine, ühtlasi pidid selle esindajad osalema kõigis koja valdkondadega seotud valitsuse ja omavalitsuse asutuste töös.



Erilise innukusega hakati aga propageerima kohaliku tööstuse arendamist, mis iseseisvumisjärgsetest muutustest, mida impeeriumi hiiglaslikust majandusruumist lahkumine kaasa oli toonud, alles toibus. Paljud siinsed suurtööstused, mis varasemalt kasutasid peamiselt Venemaalt sisse veetud tooraineid ja mille toodang tagasi tollase emamaa turule viidi, olid pankrotistunud või likvideeritud. Samas vajas noor riik hakkama saamiseks ja majandusliku julgeoleku tagamiseks hoopis väiksemaid, peamiselt siseturu jaoks töötavaid ettevõtteid. Iseolemine ja vaenuliku keskvõimuga suure naaberriigi idapiiril püsimajäämine ning läbilöömine nõudis aga uusi nutikaid ideid. Just neid ideid otsima ja toetama hakatigi.

Siinsete tööstusettevõtete toodangut propageeriti aktiivselt erinevates väljaannetes (sh kaubandus-tööstuskoja enda trükistes) ning kodumaise turu elavdamise eesmärgil korraldati arvukalt kõikvõimalikke näitusi ja messe. Juba varasemaltki toimunud tööstus- ja põllumajandustoodangu väljapanekutele anti märksa enam kaalu ning neist kujunesid üleriigilised suurüritused, millel osalenud ettevõtted said tihti tuule tiibadesse mitte ainult kohalikult vaid ka välisturul. Kuna Tallinnas puudus piisava mahutavusega näitusehall, siis kavandati selle ehitust Lauluväljaku krundile – valmima oleks hall pidanud 1943. aastal.

Ka kaubandus-tööstuskojale sobiva asukoha leidmine osutus algselt probleemseks, sest selle suur liikmeskond ja laiaulatuslik tegevusväli eeldas avaraid ning esinduslikke ruume. Oma majas, ajalooliselt Kanuti gildile kuulunud ja koja tarbeks põhjalikult ümberehitatud hoones (Pikk 20), alustas organisatsioon tegevust 1933. aastal. Tallinna uhkele nö peahoonele lisaks asutati koja esindused ka Pärnus, Tartus, Rakveres, Võrus, Viljandis, Valgas ja Saaremaal.

MUUTUSED MUUTSID

Kaubandus-tööstuskoja tegevus lõppes koos kommunistliku riigipöördega 1940. aastal – juba kümme päeva pärast uue riigikorra väljakuulutamist koda likvideeriti ja selle varad anti üleriiklikule kaupmeeste seltsi keskliidule. Sarnaselt teiste nõukogude vennasvabariikidega asutati Tallinnas 1946. aastal üleliidulise alluvusega kaubanduspalati osakond, mis tegeles importkauba ekspertiisi, reklaami ja vajalike tõlketöödega ning korraldas osalemist välismaistel näitustel. 1972. aastal sai kaubanduspalati Tallinna osakonnast Eesti NSV kaubandus-tööstuspalat, kuid märkimisväärseid muutusi nimevahetus siiski kaasa ei toonud.


Muutused algasid 1980. aastate teisel poolel, kui korrumpeerunud ja stagneerunud mammutriigi liidriks tõusnud Mihhail Gorbatšov algatas uutmisreformid ehk nn perestroika. Nende uuenduste tuules taastati Eesti kaubandus-tööstuskoja tegevus juba märtsis 1989 ja selle tegevus – eeskätt innovatiivsed ideed seadusloomes - lõi soodsa pinnase edumeelse majanduskeskkonna tekkeks, millel oli kaalukas roll hilisemates poliitilistes sündmustes.

Pärast iseseisvumist on koda olnud siinse majanduselu mõjukaim suunanäitaja, käivitaja ja eestvedaja, mille ettepanekutest ning otsustest ei sõltu ainult siinse kaubanduse ja tööstuse hea käekäik, vaid paljuski meie riigi tulevik tervikuna.