Ajaveeb. Paavsti bulla Tallinna eeslinnast

Rävala pst ja Estonia pst vahel asuvas endise projekteeriate maja hoovis toimuvad praegu Tallinna põnevaimad arheoloogilised väljakaevamised, mida viib läbi Muinasprojekt OÜ arheoloog Mihkel Tammeti juhtimisel. Teisipäeval, 14. juulil 2026 tõid uuringud päevavalgele ümmarguse metallist eseme, millel läbimõõtu 32 mm. Selle ühel küljel võib näha kahte habetunud vanameest, nende vahel risti ja nende kohal tähti SPASPE. Eseme teisel küljel on selgesti loetav pealiskiri CLE – MENS – PPV.

Ümmargune piltidega metallist asi on teadagi münt. Tallinnast on münte leitud ju varemgi. Kuid seekord sattus arheoloogide kätte midagi muud. Lähem vaatlus tuvastas nimelt, et kõnealune leid pole mitte hõbedast ega vasest, vaid hoopis tinast. Ja tinast münte teatavasti ei lööda ega löödud ka keskajal. Või kui löödi, siis lõppes see lööja jaoks enamasti halvasti. Küll oli ja on tina tavapärane metall mitmesuguste plommide jaoks.

Nii et siis plomm? Seda enam, et eseme ülemisel ja alumisel poolusel võib praegugi veel näha nööriauke. Plomme, mida keskajal tarvitati peamiselt kangaste turvamiseks ja tähistamiseks, on viimasel ajal Tallinnas päris arvukalt välja kaevatud. Ent keskaegsed plommid näevad hoopis teistmoodi välja ja ei ole kunagi nõnda veatult säilinud nagu antud juhul.

Vasteid käsitletavale esemele Eesti arheoloogiline aines ei pakugi. Küll leidub kolm sarnast habemikega metallitükki Tallinna Linnaarhiivis. Võrdlus näitab, et seekord on meil tegemist hoopis paavsti bullaga, st paavsti tinapitseriga, millega kinnitati kõrge tooli läkitused. Kaks vanameest bulla ühel küljel kujutavad Püha Paulust ja Püha Peetrust, nagu reedavad ka nende nimetähed peade kohal S(anctus) PA(ulus) S(anctus) PE(trus). Tekst pitseri teisel või õigemini esiküljel teatab, et tegemist on antud juhul paavst Clemens V-ga, kes valitses kristlikku maailma aastail 1305-1314. Tähed PP on lühend sõnadest pastor pastorum – karjaste karjus.

Põhimõtteliselt samasuguse kujunduse said paavstide bullad juba alates Paschalis II ajast (1099-1118). Erandjuhtudel kinnitatakse paavsti dokument tinabullaga tänapäevalgi, kuid harilikult kasutatakse selle asemel punast templit.

Niisugused bullad pole mujal Euroopa arheoloogias tegelikult haruldased. Suuremates ja tähtsamates keskustes on neid avastatud hulgi – Trieris näiteks 24, Londonis samuti 24 eksemplari. Kuid nende hulk väheneb kaugemale Euroopa perifeeriasse liikudes. Kui ajalooliselt Taani territooriumilt teame vähemalt 18 Püha Tooli pitserit, siis Rootsist on neid leitud kõigest kolm, Norrast vaid üksainus. Selle kõrval ei näe meie väike Eesti oma nüüdseks nelja bullaga sugugi kehv välja.

Kahjuks ei saa me kunagi teada, mida paavst oma läkitusega tahtis meile öelda. Pärgamenti pitseri juures ju enam ei ole. Clemens V oli esimene paavst, kes ei resideerunud Roomas, vaid Avignonis ja mujal Lõuna-Prantsusmaal. Teadaolevalt tema kirju siinsetele asjameestele säilinud ei ole. Kuid paavst sekkus Ordu kuritegude uurimisse Liivimaal ja saatis selleks 1311. aastal Riiga oma eriesindaja Franciscus de Moliano. Asi lõppes Ordu kirikuvande alla panemisega, millest paavsti kuuria seda kindlasti ka teavitas. Võib-olla oli mõni vihane orduvend või koguni ordumeister Gerhard von Jork ise see, kes paavstliku läkituse puruks rebis ja püha pitseri porri heitis.

Nüüd on see tänu meie tublidele arheoloogidele taas inimsilma alla sattunud. Laiem publik saab bullat näha aasta lõpul Eesti Ajaloomuuseumis toimuval arheoloogiliste välitööde näitusel, ja siis juba purpursel padjal.