Ajaveeb. Legendaarne klaasitööstur Johannes Lorup (1901-1943)

Mis võiks olla suurem tunnustus inimese elutööle, kui tema nimest saab kaubamärk, mis leiab kasutust veel sajand hiljemgi? Just nii on juhtunud Eesti klaasitööstuse suurima uuendaja, legendaarse töösturi Johannes Lorupiga, kelle 1930. aastatel tegutsenud ettevõttes valminud esemetest paljud kuuluvad meie disainiajaloo pärlite hulka ning kelle nime kasutatakse tihti ka lihtsalt vanade klaas- ja kristallesemete määratlemiseks.

Johannes Lorup oma töölaua taga, 1930.a.a. lõpp. Eesti Ajaloomuuseum

KLAASITÖÖSTUS - EESTI VANIM TÖÖSTUSHARU

Klaasitootmine on meie pikima ajalooga tööstusharu. Läbi nelja sajandi on seda tundlikku ja keerulise tehnoloogiaga materjali valmistatud peaaegu kõigis Eestimaa nurkades. Klaasi tootmine algas juba 1628. aastal Hiiumaal Hüti klaasikojas, kuid vajadus pudelite, aknaklaasi ning lihvitud peeglite järele suurenes aastatega sedavõrd, et 19. sajandil I poolel tõusid klaasivalmistamine mõneks ajaks meie suurimaks tööstusharuks.

Pudel, 18. sajand. Foto Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum

Väljaõpet eeldavaid oskustöid tegid klaasivabrikutes kuni Eesti iseseisvumiseni välismaalt palgatud spetsialistid, toorainena kasutati põhiliselt kohalikku metsamaterjali ja klaasiettevõtete lähistelt kaevatud liiva. Siinse klaasitööstuses kuldaeg saabus omariikluse perioodil, kui tooraine ressursside leidmiseks viidi läbi ulatuslikud uuringud ja Piusale rajatati liivakaevandused, asutati kohalikul kapitalil põhinevad uudse tehnoloogiaga klaasiettevõtted ning koolitama hakati eesti rahvusest meistreid. Maailmatasemele jõudis kodumaine klaasitoodang 1934. aastal, kui edumeelne tööstur Johannes Lorup asutas Tallinnasse moodsa tehase, kus lisaks klaasile hakati esmakordselt valmistama ka poolkristalli ja kristalli ning toodangu tutvustamiseks anti välja põhjalikke katalooge ja -hinnakirju. Ainult kuus aastat tegutseda jõudnud vabrikus puhutud ja pressitud esemed vallutasid siinse siseturu ning neid eksporditi edukalt üle maailma.

Johannes Lorup, 1938. Riigiarhiiv

Punaokupatsiooni ajal kandis Johannes Lorupi natsionaliseeritud ettevõte nime Tarbeklaas ja selle toodang muutus ihaldusväärseks kaubaks NSV Liidu põhjatul siseturul. Üleilmsest edust unistanud ambitsioonikal klaasitöösturil jäi vabriku tähelend hiiglaslikul nõukogudemaal siiski nägemata, sest ta hukkus juba 1943. aastal sunnitöölaagris.

VILJANDIMAA EDUKAD LORUPID

Lorupite perekonna 19. sajandi lõpul alanud eduloole ja jõukusele panid aluse ettevõtliku Viljandimaa taluniku Jaan Lorupi edukad metsamüügitehingud. Erilise hoo sai puiduärimehe tegevus sisse peale esimest maailmasõda, kui ta varasemalt kogunenud kapitali kohaliku tööstus- ja majanduselu edendamisse paigutas. Rahaline kindlustatus andis abikaasa Marile rohkem vabadust, võimaldades tal pühenduda viie järeltulija kasvatamisele ja suunamisele.

Jaan ja Mari Lorup 1887. Viljandi Muuseum

Jaan ja Mari Lorup lapselastega Võrtsjärvel 1921. Viljandi Muuseum

Mõlemad vanemad pidasid haridust väga oluliseks, innustades ja toetades igati oma laste õpinguid. Gümnaasiumidiplomi said kõik õed-vennad, kuid pojad Jaan ja Johannes jõudsid ka kõrgkooli ning tegid mõlemad Eesti vabariigi perioodil säravat karjääri.

Pere vanim poeg Jaan Lorup seenior (pärast perekonnanime eestistamist Lorens) lõpetas Tallinna Reaalkooli ja Riia Polütehnikumi, töötas Riigi Raudteetehastes peainsenerina, asutas paberossivabriku OÜ Tubak ja oli tuntud keemiatööstusettevõtte AS Odor direktor. Juba ülikooliajast alates oli ta aktiivne ühiskondlikus elus, kuuludes korporatsiooni Vironia, asutades Peterburis Eesti Tehnikaseltsi ning olles Eesti iseseisvusajal siinse tennisespordi eestvedajaks ja kohaliku ärieliidi seas populaarse bridžiklubi president.

Jaan Lorup (Lorens) korp. Livoonia värvides 1909. Riigiarhiiv

Ilmselt olid vanema venna tehnilised teadmised, juhiomadused ja ettevõtlik eluhoiak kolmteist aastat nooremale Johannesele oluliseks eeskujuks nii haridustee valikul, kui klaasi- ja kristallitööstust rajades, ka tema oli kirglik bridžimängija ja lisaks tuntud malepatroon.

JUHUSLIK ALGUS

Tulevane klaasitööstur Johannes Lorup sündis 11. novembril 1901. aastal pere neljanda lapsena, õppis Viljandimaa Poeglaste Gümnaasiumis ja osales kooliõpilaste pataljoni koosseisus Vabadussõja lahingutes.

Viljandi kooliõpilaste pataljon, I rood 1919 (Johannes Lorup on kolmandas reas keskel st mõlemalt poolt kuues). Viljandi Muuseum

Kõrgharidust asus ta omandama Tartu Ülikooli keemiateaduskonnas, kuid juba aasta hiljem suundus edasi Danzigi Tehnikaülikooli, et õppida masinaehitust. Kooli lõpetada ta siiski ei jõudnud, sest kodukoha klaasivabrik vajas haritud direktorit. Tema isa oli koos teiste Viljandimaa ettevõtlike ärimeestega 1917. aasta segastel aegadel ostnud Võisiku mõisasüdame, mille üheks olulisemaks varaks oli juba 18. sajandi lõpul asutatud klaasitööstus. Selle haldamiseks loodi osaühing, kuid rahast ja heast tahtest keerukate tehnoloogiliste protsesside juhtimiseks siiski ei piisanud. Eriharidusega spetsialiste oli aga 1920. aastate alguses Eestis nii vähe, et omanikel ei olnud muud valikut, kui pakkuda võlgadest koormatud ja vananenud sisseseadega vabrikut rendile ühe osaühisuse liikme andekale pojale, tollal vaid 23-aastasele kogemusteta tudengile Johannes Lorupile. Ja veel diplomeerimata insener otsustaski riskida.

Meleski klaasivabrik, umbes 1910. Viljandi Muuseum

MELESKI NOOR DIREKTOR

Noor Lorup võttis Meleski klaasivabriku ametlikult rendile 9. septembrit 1924. aastal, asudes koheselt ettevõtte tegevust organiseerima ja tootmist moderniseerima. Ta vahetas soodsate järelmaksutingimustega välja amortiseerunud tehnika ja korraldas tööjõupuuduse leevendamiseks uute eesti rahvusest meistrite väljaõppeks tasuta kursusi. Vastne direktor oli lisaks edukale tehnilisele juhtimisele ka aktiivne ja osav läbirääkija, et saada vabrikule võimalikult soodsatel tingimustel suuremaid (riigi)tellimusi. Vabriku haarde laiendamiseks avas ta eraldi müügikontori Tallinna, kus võimalus uusi kliente leida oli oluliselt lihtsam, kui Võrtsjärveäärses Meleskis. Konkureerivad klaasitööstused Vändras ja Eidaperes Johannes Lorupi agressiivsele turundustaktikale vastu ei pidanud ning pankrotistusid tellimuste vähesuse tõttu.

Meleski klaasitööstuse sisevaade, umbes 1925. Viljandi muuseum

Meleski klaasivabriku töölised, umbes 1925. Viljandi Muuseum

Meleski vabriku edukas areng hakkas siiski pidurduma, kui ülemaailmse majanduskriisi mõjud Eestisse jõudsid. Peamiseks tuluallikaks olnud purkide ja pudelite tootmist tuli oluliselt kärpida, kuna neid vajanud tööstusharud vaevlesid ise majandusraskustes. Majanduskriisi süvenedes tootmise kärpimine jätkus ning algas tööliste koondamine. 1933. aasta suvel oli endisest kahesajast töölisest alles vaid üheksakümmend.
Majanduskriis paljastas Meleski klaasivabriku nõrgad küljed, eeskätt asukohast ja transpordiraskustest tingitud tootmise kalliduse. Tööstuse hooned ja sisseseade olid vaatamata osalistele uuendustele siiski vananenud ja edukaks tegevuseks oleks tulnud neisse investeerida suuri summasid. Vabriku üldine perspektiivitus oli selge ka noorele juhile. Ühtlasi olid tema ambitsioonid suuremad ja kogunenud kapital piisav, et alustada uue ning täiesti oma ettevõtte rajamist hoopis paljutõotavamasse paika – Tallinna.
1932. aasta detsembris võttis Johannes Lorup uue klaasitööstuse jaoks pikaajalisele rendile Koplis tühjalt seisva Bekkeri laevatehase hiiglasliku vabrikuhoone ja suunas sinna kogu oma energia. Majade ümberehitustööd algasid juba järgmisel aastal ning seal leidsid koha võimsad sulatusahjud ja kaasaegne tehnika. Ettenägeliku ärimehena võttis ta uude vabrikusse kaasa ka suure osa Meleski vabriku veel kasutuskõlblikust tehnikast ja väljaõppinud oskustöölised, kellest paljudega olid tal tekkinud lähedased suhted.

Johannes Lorupi vabrikuhoone Bekkeri tööstusasumis. Eesti Ajaloomuuseum

KLAASIVABRIK KOPLIS

Johannes Lorupi Klaasivabrik alustas tegevust Tallinnas 1934. aasta jaanuari esimesel nädalal. Võimsas uues ettevõttes, kus sulatusprotsessid toimusid ööpäevaringselt seitse päeva nädalas, oli palgal 180 inimest, kelle tööaeg jagunes ratsionaalselt kolme vahetusega tsükliteks.

Naistöölised Johannes Lorupi klaasivabrikus. Eesti Ajaloomuuseum

Kuigi vabrik tõusis kiiresti siinse klaasituru liidriks, jätkus nii tootmise arendamine kui ka laiendamine, kuna suurema osa saadud kasumist investeeris Johannes Lorup ettevõttesse tagasi. Juba 1934. aasta sügisel kirjutas uhke ja õnnelik omanik ajakirjas „Eesti nädal”: „Suuremaist tööstusist klaaskauba valmistamise alal on J. Lorupi klaasitehas, kus töötab umbes 200 töölist. See tööstus on täiesti uus oma sisseseade poolest. Moodsa tehnika nõuetele vastavate masinatega on võimalik tarviduse korral siseturgu varustada kuni 100%... ”