Ajaveeb. LAULURAAMATUID EESTI AJALOOMUUSEUMI KOGUST

Väga vanu raamatuid säilitatakse Eestis põhiliselt suuremates raamatukogudes ja kirjandusmuuseumis, kuid huvipakkuvaid köiteid leidub ka suuremates ja väiksemateski muuseumides. Muuseumisse satuvad raamatud tavaliselt annetusena või mõne erakollektsiooni osana ning neid kirjeldatakse andmebaasis MUIS sarnaselt teistele museaalidele (esemetele). Vana kaunis köide võib vaadeldav olla iluasjana, kuid lisaks silmailule pakub avastamisrõõmu ka raamatu sisu, köitekujundus, illustratsioonid, keelekasutus, omanikumärgid ja päritolu. Siinkohal saame tänulikud olla asjatundlikele uurijatele, kes on meie haruldaste trükiste ja köidete kirjeldamisel abiks olnud, sest ühele muuseumile kõigi valdkondade spetsialiste paratamatult ei jagu. Eesti Ajaloomuuseumil avanes hiljuti võimalus eksponeerida meie kogude lauluraamatuid Tallinna Jaani kiriku näitusel "Meie lauluraamatu lugu". Mõnd eksponeeritud köidet püüamegi nüüd lähemalt tutvustada.

Preetzi nunnakloostri koraalikoodeks. (Codex der Preetzer Benediktinerinnen). 1525–1538. AM D 237:1/228

See käsikirjaline gregooriuse koraale sisaldav noodikogu on algselt pärit Preetzi benediktiinlaste nunnakloostrist ja on dateeritud aastaisse 1525–1538. Preetzi klooster oli rikas ja suurte maavaldustega klooster tähtsate kaubateede ristumiskohas Lübecki lähistel Kieli ja Plöni vahel. Seda hiliskeskaegset liturgiliste laulude kogu on lähemalt uurinud muusikaajaloolane Toomas Siitan. Raamat on kirjutatud heale ja tugevale kirjapaberile, mille vesimärgil on süda ja rist. Puidust kaaned on kaetud tumeda nahaga ja kaunistatud ajastule omase pimetrükis ornamendiga, mis on küll sajandite jooksul pisut kulunud. Köite metallist kinnitusklambri vastused on luksuslikult kaunistatud. Käsikiri on kirjutatud ja joonistatud musta ja punase tindiga: gooti bastardkirjas ladinakeelsed laulude sõnad ja keskaegsed noodimärgid sõnade-silpide kohal.

Mõistagi tekib küsimus, kuidas selline koodeks Tallinna sattus? Reformatsioon, mille käigus kloostrid suleti, jõudis Preetzi 1540. aastal. Nunnakloostri asemele rajati siia evangeelne aadlipiigade kodu. Köite sissekannete põhjal on tuvastatud, et raamat on olnud Lübecki kodaniku Christian Spengleri omanduses, kes müüs 1558. aastal Lübeckis maha oma maja. Koos majaga müüdi arvatavasti ka tema vara. Nii võiski köide koos uue omanikuga „rändama“ minna. Järgmisena seostatakse raamatut juba Tallinna kodaniku Jost (Justinianus) Clotiga, kelle vend, Tallinna rae sündik, poliitikategelane ja Kuramaa viimase hertsogi Gotthard Kettleri kantsler Heinrich Clodt oligi arvatavasti mees, kelle kaudu köide Oleviste kirikusse sattus. Oleviste kiriku raamatukogu muudeti linna avalikuks raamatukoguks juba 1650–60. aastatel. 1820. aastal, mil Oleviste kirikut tabas tulekahju, jäi raamatukogu alles, sest oli remondi tõttu kolitud kiriku keldrisse ja jäi tänu sellele hävingust puutumata. Alates 1842. aastast kandis Tallinna Avaliku Raamatukogu, sh Oleviste raamatukogu eest hoolt Eestimaa Kirjanduse Ühing (EKÜ). Nii sattus köide uuesti „kloostrisse“ – just nõnda nimetasid toonased ühingu õpetlastest liikmed oma asupaika, sest seltsingu „kodu“ ja kooskäimiskoht oli endise tsistertslaste nunnakloostri müüride läheduses. Ka see klooster muutus reformatsiooni käigus aadlipiigade varjupaigaks. 1631. aastal asutati siia gümnaasium ja trükikoda (praegu Gustav Adolfi gümnaasium). Pärast teist ilmasõda jäid EKÜ raamatukogu käsikirjalised raamatud hoiule ajaloomuuseumi arhiivkogusse, nende hulgas ka Preetzi koodeks.

Leheküljed Preetzi nunnakloostri koraalikoodeksist.

Carl Sigismund Walther (1783-1867). Oleviste kiriku varemed. Litograafia. AM G 4690

Oleviste raamatukogu supereksliibris. Trükk: H. J. Gressel. AM P-414

Kui katoliku ajal oli jumalateenistus ladinakeelne ja kirikulaulu esitasid koor ja/või solist, siis reformeeritud kirik pööras tähelepanu koguduse aktiivsemale osalemisele jumalateenistuses. Uuendusteks oli emakeelne teenistus ja koguduselaul. Juba 1523. aastal alustas Martin Luther jumalateenistuse tekstide ja laulude tõlkimist ladina keelest saksa keelde. Ta kohandas laulude meloodiateks gregooriuse koraali lihtsustatud variante ja lõi ka ise kirikulaule. Emakeelse teenistuse eesmärgiks seadmine kirikuis aitas omakorda kaasa kirjakeelte tekkele reformatsiooniga kaasa läinud maades.

Käsikirjas eestikeelseid kirikulaule oli olemas juba varem, kuid esimene teadaolev ja tänini säilinud eestikeelne lauluraamat ilmus 1637. aastal Heinrich Stahli neljaosalise kiriku käsi- ja koduraamatu osana. Lauluraamatus oli 144 saksa keelest eesti keelde tõlgitud kirikulaulu proosatõlkes, kõrval saksakeelne paralleeltekst. Ja nagu Stahl lauluraamatu pealkirjas sõnastab, oli see mõeldud Eestimaa pastoritele ja majaisandatele, seega mitte veel otseselt talupoegadele kasutamiseks, vaid õpetajale ettelaulmiseks.

Stahli Käsi- ja koduraamat. Paremal vanima eestikeelse lauluraamatu tiitelleht, vasakul katekismuse viimane lehekülg, mida kaunistab maskiga vinjett. (Foto: Internet). Leidumus: Kirjandusmuuseum, Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Juba 1656. aastal ilmus Tallinnas uus põhjaeestikeelne kiriku kodu- ja käsiraamat, milles esimest korda ka kirikulaulud eesti riimi seatud. Laulude tõlkijateks olid Heinrich Göseken, Martin Giläus ja Reiner Brockmann. Väljaannet redigeeris Tallinna Püha Vaimu koguduse pastor Georg Salemann. Raamat üllitati väikeses formaadis, et seda oleks mugav kirikusse kaasa võtta. Pole teada, kuivõrd uus, 17. sajandi keskpaigas ilmunud lauluraamat talupoegade hulgas kasutust leidis. Siiski ilmus lauluraamatust mitu trükki, mis lubavad laiemat kasutust oletada. Lugemisoskuse levikust maarahva hulgas saame rääkida siiski alles 17. sajandi lõpukümnenditest alates. Ajaloomuuseumis on säilinud kaks köidet lauluraamatu kolmandast, 1693. a trükist. Raamatute sissekirjutusist näeme, et need mõlemad on kuulunud talupoegadele: Aida Tõnisele (AIDA TONNISE RAMAT 1728) ja Jaani Jaagule (Se on Jani Jaku Ramad). Need on ka vanimaid talupoegade poolt tehtud ülestähendusi eestikeelseis raamatuis. Raamatu omamine, lugemis- ja eriti kirjutamisoskus näitas juba sel ajal teatud kuuluvust ja ühiskondlikku positsiooni. Küllap aidamehel seda üksjagu ka oli.

Edaspidi oli köide Kuusalu pastori Eduard Ahrensi omanduses. Vastava sissekirjutuse on raamatusse teinud Põltsamaa kirikuõpetaja Karl Malm, kes Kuusalus oma prooviaastat sooritas. Raamatu järgmine sissekanne (kleebis) annab juba teateid selle vana köite edasisest teest muuseumikogusse (vt allpool).

Estnisches Handbuch, darinner: Die Kirchen-Gesänge in Estnische Rieme gesetzet (Eesti käsiraamat, milles: Kirikulaulud eesti riimi seatud): Ehsti-Ma Laulo-Rahmat,… Rähvli- echk Tal-Linnas, Trükkis sedda, omma Warra nink Kullo lebbi, Christoff Brendeken, 1693. Ahstal. AM R-3305

Raamatu saatesõnas selgitatakse ka raamatu avaldamise mõtet: Kuna mitmes kohas on kiiduväärselt asutatud koole ja noorus on õpihimuline, suur puudus on aga trükitud käsiraamatu järgi ja ühtegi lauluraamatut ei ole enam müügil, siis on konsistoorium ja siinne trükkal kui kirjastaja valmistanud sobivas formaadis uue eesti käsiraamatu.

„Rapla kirikuõpetaja, praost Karl Eduard Malmi päranduse hulgast, Tallinna muuseumile [Eestimaa Provintsiaalmuuseumile] kingitud tema poja, Vormsi kirikuõpetaja Karl Malmi poolt 1921. aastal.“ AM R-3305

Kirikuõpetaja ja praost Eduard Ahrens (1803–1863), eesti kirjakeele uurija ja uuendaja. Foto: Charles Borchardt. AM F 13764

 Pastor Ahrens koos abikaasa ja tütrega. 1860. aastad. AM F 22281

Ehsti-Ma Laulo-Rahmat… Rähvli- echk Tal-Linnas, Trükkis sedda, omma Warra nink Kullo lebbi, Christoff Brendeken, 1693. Ahstal. Sisaldab lauluraamatut ja palveraamatut. AM R-336

See on Jaani Jaagu raamat. Koos Aida Tõnise köitega on need ühed vanemad eesti talupoegade poolt tehtud raamatusissekirjutused. AM R-336

Uus lauluraamat. Kirikus, kodus ja koolis pruukida. Tallinn 1907. AM R-3338

Hele tehismaterjalist ja kullatud reljeefsete kaunistustega lauluraamat on kuulunud Hilja Tederile (1912–2005). Hilja Teder lõpetas Tallinna Tarbekunsti Instituudi maali erialal, oli 1938–1939 Riigikantseleis sekretär ning hiljem Kirovi nimelises kalurikolhoosis kunstnik.

Leerilaps lauluraamatuga. 1917. AM F 31939

20. sajandi alguses oli kombeks, et ristivanemad kinkisid oma ristilapsele leeripäevaks lauluraamatu.

Lauluraamatute lugu jätkub 15. mail.