Ajaveeb. Klaasialune troopika

„Meie ilmastu on võrdlemisi karm: kevad tuleb hilja, öökülmad ähvardavad mõnikord varasuvelgi, suvi on lühidavõitu nii mõnegi taime kasvamiseks või vilja küpsemiseks. Mida annab meile niisuguses olukorras tehnika?“

Nii tänapäevaselt algab 1939. aastal ilmunud A.-S. Järvakandi Tehased reklaamtrükis „Aiandusklaas“. Kliima üle on Eestis nurisetud ajast aega, selle süüks aetud vilets saak ja kõrged hinnad. Sama järjekindlalt kui on kirutud, on aga otsitud ka lahendusi. Üheks niisuguseks lahenduseks pakub ettevõte tahvelklaasi kasutamist. Humoorikas võtmes kutsuti siinseid maa- ja aiaomanikke üles rajama lehtklaasist taimelavasid ja kasvuhooneid „kunstliku kevade“ tekitamiseks, sest „ei oska me ise takistada talve või suve tulekut, muuta tuulesuunda, rahustada mühisevat lainet ega kasvatada paari aastaga viljakandvat puud“.

"Aiandusklaas”. A.-S Järvakandi tehased, 1939 

EKSOOTIKA TRIIPHOONETES

Klaasist lagede- ja seintega talveaiad lõunamaa taimede kasvatamiseks ehk orangerie`d muutusid Eestis populaarseiks juba 19. sajandil, kui siinsed baltisaksa aadlikud hakkasid rajama uhkeid mõisahooneid. Kindlasti oli paljudele neist inspiratsiooniks ja eeskujuks taasavatud Tartu Ülikooli juurde 1803. aastal asutatud suurejooneline botaanikaaed, mille lopsakat lõunamaist ilu käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt.

Tartu ülikooli botaanikaaed, postkaart

Nähtust lummatud, alustasid nad oma häärberite juurde triiphoonete ehitamist, kus spetsiaalse koolituse saanud aednikud kasvatasid peamiselt efektseid, värviliste õitega lilli, viinamarju või muid võõramaiseid taimi. Tihti olid need osaks hoolitsetud pargikompleksist või hoopis esindusliku elumaja interjöörist ning märkisid omaniku jõukust, sest suured klaaspinnad olid sama kallid kui eksootika seal sees.

Jõhvi mõisa triiphoone sisevaade, AM F 23238:2

Orlovi lossi aed ja kasvuhoone Maarjamäel, 1930.a.a. (kaasajal Eesti Ajaloomuuseumi territoorium) AM F 30945:1

Lehtklaasi valmistati käsitsi, selle tehnoloogia oli keeruline ning tulemus jäi tihti lainetava pinna- ja mulle täis tekstuuriga. Klaasiruudud ise olid aga enamasti küllalt väikesed ja hägused, kippudes kergesti purunema.

Rõika-Meleski klaasitööstuse lehtklaasi näidis, 19.s. AM PK 6663 

Sellised aiad ja neis kasvanud huvitavad viljad olid pigem seltskondliku meelelahutuse üks osa, asendades reisi kaugele maale, kuhu toonaseid transpordivõimalusi arvestades jõudsid vaid üksikud. Tulu klaasialune troopika omanikule ei toonud, pigem vastupidi. Kireva džungli ülalpidamine põhjamaises kliimas neelas märkimisväärseid summasid ja oli jõukohane vaid suurema sissetulekuga härrasrahvale.

Oru loss ja kasvuhoone, 1939. AM N 45041:191 

INNOVATSIOON KLAASITOOTMISES

Eesti läbi aegade üks edukamaid klaasi­tööstusi asutati 1879. aastal Järvakandis ja mitmete tootmises läbiviidud muudatustega töötab see tänaseni. Algselt kilupurkide valmistamisele spetsialiseerunud ettevõttes hakati akna- ehk lehtklaasi tootma juba 1895. aastal, kuna kilu­tööstuses võeti kasutusele oluliselt praktilisemad purunemiskindlad plekk­toosid.

Keskpäraselt toiminud ettevõtte ostis 1921. aastal Vabadussõja kangelane, laevainsener Gerhard-Eugen Lukk.

Järvakandi klaasivabriku suveniir. AM PK 5968

Gerhard-Eugen Lukk, 1939. ERA

Hea tehnilise haridusega uus omanik viis 1928. aastal vabrikus läbi ulatuslikud ümberehitustööd ja asendas amortiseerunud sisseseade maailmaski veel üsna uudse Fourcault-tüüpi vertikaalsel tõmbemeetodil töötavate täisautomaatsete masinatega ning seejärel keskenduti ettevõttes ainult lehtklaasi tootmisele.

Fourcault-tüüpi klaasitõmbemasin, Järvakandi klaasimuuseum. Foto Vahur Lõhmus 

Edu saabus peagi, sest innovaatilist tehnoloogiat veel kuigi laialdaselt ei kasutatud. Suurimaks välispartneriks kujuneski soodsate riikidevaheliste kaubanduslepete ja Helsingis asetleidvate suurehituste tõttu Soome.

Tehase ümberehituseks ja uute masinate soetamiseks võetud laenude tõttu olid aga omanikul tekkinud võlad, mis ähvardasid ettevõtet pankrotiga. Vajaliku lisakapitali kaasamiseks loodi 1931. aastal aktsiaselts Järvakandi Tehased, mis lisaks klaasitööstusele tegeles ka metsa­materjalide müügiga.

Lauahoovi hinnakiri. “Aiandusklaas”. A.-S Järvakandi tehased, 1939

Senisest enam keskenduti nüüd ka Eesti siseturule ning hakati lisaks aknaklaaside valmistamisele otsima alternatiivseid võimalusi lehtklaasi turustamiseks. Ühe sellise võimalusena nähtigi uuendusi põllumajanduses ning alustati laialdast taimelavade ja kasvuhoonete propageerimist erinevates väljaannetes.

NÄPUNÄITED AEDNIKULE

“Aiandusklaas”. A.-S Järvakandi tehased, 1939

Trükis „Aiandusklaas“ meelitab lugejat moodsat klaasialust maailma looma eeskätt ettevõtmise tulukusega, sest "soojemates kasvutingimustes on varakevadel nii hinnaline värske aedvili kättesaadav kergel moel". Aednikel soovitatakse iseäranis kasvatada kurke, pea- ja lillkapsaid, tomateid, meloneid, kõrvitsaid ja isegi tubakat, kuid lisaks aed- ning köögiviljadele kasvatada ka ilutunnet st istutada peenardele sekka ka kauneid lilli nagu näiteks saialill, lõvisuu, aster, nelk, peiulill ja pruudisõlg. "Ja mis kõige tähtsam - nii hoiate kokku raha, saate meelelahutust ning neid taimi, mida te ise soovite!"

Kehtna Kõrgem Kodumajanduskool - tööd kasvuhoones, 1930.a.a.AM F 28502

Eesti Seemnevilja Ühisuse kasvuhoone sisevaade, 1930.a.a. AM N 5631:879

Taimekasvatuslikele soovitustele lisaks jagatakse ka ehitusalast nõu ja antakse põhjalik ülevaade erinevatest taimelavade- ning kasvuhoonetüüpidest. Kuna aktsiaselts Järvakandi Tehased müüs ka metsamaterjali, antakse nõu milliseid puitelemente koos klaasitahvlitega juurde ostma peaks. Näiteks soovitatakse kandvad raamprussid valmistada harilikust puidust, kuna see ei juhi soojust, kuid rõhutatakse et „prusse tuleb puumädaniku hävitustöö kaitseks immutada kohase immutusainega, sest niiskuse mõjul kipuvad puust prussid kiiresti kõdunema“.

Ka klaasialuste peenarde ja kasvuhoonete mõõtmete kohta käivad nõuanded on täpsed ja praktilised. Sobivaima suurusena soovitatakse kuni 6 meetri pikkust ja kuni 2 meetri laiust 2 millimeetrise paksusega klaastahvlist koosnevat taimelava. Need mõõdud oli toona parimaks tunnistanud ka Eesti Kunstaednikkude Ühing. Kasvuhoonete mõõtmete puhul on lähtutud samuti kasutajast. Hobiaednike puhul „olgu määrajaks nõue, et täiskasvanud inimene kasvuhoones käies ja töötades ei lööks oma pead vastu kasvuhoone klaaskatet“. Suuremate kasvuhoone mõõdud jäetakse küll täpsustamata, kuid soovitataks kasutada lisakütteallikana „raudplekist saepuruahju või eraldi lõõr- ehk truupkütte ahju“.

Kasvuhoone plaanid. “Aiandusklaas”. A.-S Järvakandi tehased, 1939

TERVISLIK MEELELAHUTUS

Tänapäevasemalt kui aiandus- ja ehitusalased nõuanded kõlab aga üleskutse ees- ja aedlinnade elanikele, kel kasutada ka vaid väike aianurgake, kus saab askeldada pärast närvesöövat tööd ametiasutuses või kontoris või mõnel muul intelligentsel tööalal.

Eesti Seemnevilja Ühisuse kasvuhooned, taamal paistmas tänase Tallinna 21. Kooli hoone. AM N 5631:878

„Ehitagem endale väike taimelava või kasvuhoone, see mitmekesistab väga Teie aiatööd, annab Teile uusi huvialasid, paneb Teid mõneks ajaks unustama Teie igapäevaseid, tihti pahandavaid ja väsitavaid, ametiasju ja aitab suuresti kaasa nimelt sellele, mida otsite ja vajate – kergema kehalise töö kaudu vaheldus, mõtete ja üldise enesetunde värskendamine. Kui selle kõrval saate veel varajast, oma kasvatatud aedvilja meeldiva ja hinnatava vaheldusena peale vitamiinivaest talvist toitu – siis on see hüve, mida tuleb kasutada ka igasuguse ainelise kasu puudumisel!“