1930. aastatel tegutses
Eestis kangakudumise ettevõte “Kangur Veskaru”, mille toodang oli
sõja-eelses Eestis tuntud ja hinnatud. Ettevõtte mõju ei piirdunud toonase
ajaga, vaid on üheks aluseks, millelt kasvas välja Eesti tekstiilikunst.
“Kangur Veskarust” ning selle eestvedajatest Mai ja Enn Veskarust on vähe
kirjutatud. Seekordne ajaveebi postitus heidab põgusa pilgu nende tegevusele.
Mai Veskaru (neiuna Hilda Räis, aastatel 1934-1939 Hilda Friedeman) sündis 1902. aastal Virumaal Lüganuse kihelkonnas Voorepere (Voorepera) külas. 1926. aastal lõpetas ta Jõhvi ühisgümnaasiumi ja asus seejärel õppima Tallinna Linna Naiskutsekooli kangakudumise osakonda. Kõrgelt hinnatud kooli eesmärgiks oli arendada õpilastes nii tehnilisi oskusi kui ka loomingulisust. Mai Veskaru lõpetas kooli 1928. aastal õppinud kangakuduja kutsega. Lõputööks valmistas ta “Eesti rahvusülikonna ja kiigetooli vaiba”.
Samal 1928. aastal läbis Mai Veskaru kutse- ja täienduskoolide õpetajate kursuse Tallinna Pedagoogiumi juures. Aastatel 1928.-1929. õpetas ta kangakudumist samas koolis, kus ta ise õppinud oli –Tallinna Linna Naiskutsekoolis. See oli õppepraktika, mille läbimise järel andis Hariduse- ja sotsiaalministeerium talle kutse- ja täienduskoolide kudumise õpetaja kutse. Sellega aga Mai Veskaru õpingud ei piirdunud. 1929. aasta esimesel poolel täiendas ta end kangakudumise vallas Rootsis Käsitöö Sõprade Ühingu (Föreningen Handarbetets Vänner) koolis. Õpetajatööd Tallinna Linna Naiskutsekoolis jätkas Mai Veskaru kuni 1937. aastani.
1935. aastal sai Mai Veskaru kangakudumise alal meistri kutse. 1939. aastal viibis ta käsitöö õppimise eesmärgil Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Soomes.
Kangakudumise õpetaja ja
ettevõtja töö kõrvalt tegi Mai Veskaru kaastööd ajakirjadele.
1934. aastal abiellus Mai Veskaru Robert Friedemaniga. 1939. aastal muutsid nad oma nimesid ning Hildast sai Mai ja Robertist Enn Veskaru. Peresse sündis kolm last.
Enn Veskaru oli sündinud 1899. aastal Türil. Ta õppis Paide Eraprogümnaasiumis ja ühe semestri Kiievi eratehnikumis. Alates 1934. aastast haris ta end omal käel kodusisutuse valdkonnas nii Eestis kui ka reisidel välismaale – Rootsi, Soome, Pariisi, Londonisse, Königsbergi ja Berliini. Aastatel 1923-1940 töötas ta kindlustusfirmades alguses inspektori ja hiljem agendina.
Enn Veskaru puhul on oluline ära märkida, et ta algatas 1933. aastal Allveelaevastiku Sihtkapitali loomise. Selle ühenduse eesmärgiks oli koguda annetusi Eesti mereväele allveelaeva ehitamiseks.
1. novembril 1934
alustas tegevust firma “Kangur Friedeman” kolme palgalise töötajaga.
Hiljem töötajate arv tõusis. Ettevõtte omanik oli Enn Veskaru ja juhataja Mai
Veskaru. Kuidas ja kellest ettevõtte loomise mõte alguse sai, ei ole täpselt
teada. Tegemist oli abielupaari ühise ettevõtmisega, milles äriline pool oli
Enn Veskaru juhtida ja sisuline tegevus toimus Mai Veskaru eestvedamisel. 1939.
aastal muutis Enn Veskaru seoses oma nime eestindamisega ka ettevõtte nime –
“Kangur Friedemanist” sai “Kangur Veskaru”.
Ettevõttes valmistatud kangaste valik oli väga lai. Seal tehtid mööblikangaid, akna- ja ukse-eesriideid, vaipu, laudlinasid, lava-eesriideid, rahvarõivaseelikute kangaid, mantli- ja ülikonnakangaid. Valikus olid ka marjapressi-, raadiovaljuhääldi- ja autopolstrikangad. Sisustustekstiile valmistati nii era- kui ka ühiskondlikesse hoonetesse. Nii näiteks tehti 1935. aastal akna-eesriided riigikohtu uuele hoonele. 1937. aastal avatud kohvik “Kultase” mööbel oli valmistatud Tartus Illissoni töökojas ja selle mööblikangas Veskaru ettevõttes. Järgmisel aastal Vabaduse väljak 7 avatud kohvikus “Harju” olid samuti Veskaru töökojas valmistatud mööblikangad, aga ka aknakardinad. 1939. aastal valmistati Veskaru töökojas Rakvere uue teatrimaja rohkem kui 100 ruutmeetri suurune eesriie.
Veskaru töökoja tekstiilidest on kõige tuntum 1937. aastal Pariisi maailmanäituse jaoks kunstnik Karin Lutsu kavandi järgi valmistatud gobeläänvaip.
1939. aastal oli Karin Lutsu kavandatud vaip välja pandud Tallinnas Kadrioru näituseväljakul toimunud esimesel üleriiklikul käsitöönäitusel. Ajalehes “Uus Eesti” kirjutati sel puhul: “Väljapaneku naelaks on Pariisi maailmanäitusel kuldaurahaga kroonitud Karin Luts’u kavandi järele valmistatud gobelään, mis annab tunnistust kangur Veskaru võimeist ja omakorda tõendab, et hea oskuse ja tahtmise juures on võimalik kodumaal parima eduga ja võrratult odavamalt ka suurimaid ja kunstipärasemaid töid teha samavõrdselt kui mitte paremini välismaast.”
Kodumaa tööstuse arendamisele pöörati suurt tähelepanu ja erandiks ei olnud ka tekstiilitööstus. “Kangur Veskaru” oli kudumisettevõtetest 1930. aastatel üks olulisemaid oma toodangu mitmekesisuse ja tegevuse ulatuse poolest.
Veskaru ettevõte osales oma toodetega mitmetel näitustel. Üks suuremaid väljapanekuid oli 1939. aastal toimunud mööblitehase “Massoprodukt” ja “Kangur Veskaru” ühine kodusisustusnäitus Tallinna Kunstihoones. Veskaru töökojast pärinesid näitusel välja pandud mööblikangad, vaibad, ukse- ja aknaeesriided ja muud kudumistööd. “Massoprodukti” mööbli valmistamisel oli samuti kasutatud Veskaru mööblikangaid. Toonasest ajalehest “Uus Eesti” (27.8.1939) on põhjalikult kirjeldatud näitusel välja pandud tekstiile:
“Kangur Veskaru on lakkamatult uuduse otsingul. Ikka jälle ta üllatab millegagi, olgu need siis kas uudsed pinnatehnikad või meisterlikult leitud värvivarjundid. Seekord on temalt rikkalikult mööbliriideid kõige mitmekesisemais tehnikais, paljud täiesti uudsed ja esmakordselt nähtud, nagu too ristikheinamustriline damasttehnikas mööbliriie või kahe poolega portjääririie, mis omab kaks erivärvuses parempoolt.
Vaibad meelitavad silma pehmete soojade värvitoonidega, kus domineerib sinihall, beezh, lilla. Mitmesuguste uute tehnikate kõrval, kus näiteks peagu kirjata vaibale on antud efektsust paari pärlitikandis joone läbi, esineb ka juba tuntud rya (toim: rüiu). Sageli on vaipadesse rahvuslikkude vöö- ja lillekirjade kõrval kootud ka karikakra, mooni j.m. mustreid.
Moodsate vaipade kõrval on toodud ka muuseumlikke rahvuslikke vaipu, mille järele on suur nõudmine, kuna nad tulevad odavad ja neid saab praktiliselt mitut moodi kasutada kushetikatteks, seinavaibaks ja suvel kergema magamisvaibana.
Meeldivaks uudiseks on ka esmakordselt nii arvukalt ja mitmekesiselt esitatud punutud nöörist aknaeesriideid, millest mõned oma õrnuselt on otse idüllilised ja teised meenutavad idamaa sellelaadilisi eesriideid.
Sellised tõesti ilusad ja väga vastupidavad kardinad on hinnalt kättesaadavad. Mööbliriiete, kangaste, portjääride vaipade ja kardinate kõrval esitab kangur Veskaru veel peagu loendamatul hulgal kõige mitmekesisemaid sohvapatju ja laudlinakesi. Viimaste hulgas tuleks eriti esile tõsta keni kohvilaualinakesi suurättidega, mis hinnalt on imesteldavalt odavad.
Seekordne kodusisustusnäitus ületab mitmeti endised sellelaadilised näitused, ja tõendab meie mööblitööstuse tõhusat edenemist, samuti ka edusamme, mis on teinud kodukäsitöö, kus kangur Veskaru on üks silmapaistvamaid pioneere ja selle ala arendajaid.”
Ei ole teada, kui palju on säilinud Veskaru töökojas valmistatud tekstiile. Eesti Muuseumide Veebivärava MuIS andmetel on väike kogu esemeid Tallinna Linnamuuseumis. Ehk on midagi ka teistes Eesti muuseumides, kuid nende valmistaja ei ole teada või ei ole seda teavet MuIS-i kantud. Fotosid ja dokumente leidub Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti arhiivides.
Eesti Ajaloomuuseumi kogudes on kaks Veskaru töökojas valmistatud tekstiili.
Etnograafilises kogus on Rapla rahvarõivaste eeskujul valmistatud komplekti kuuluv põikitriibuline seelik. Legendi kohaselt on see kootud kas 1941. või 1945. aastal asendamaks vana sellesse komplekti kuulunud läbikulunud seelikut. Seelik on linase lõime ja villase koega. Põhivärviks on tumedam sinine. Ülemisel osal on kitsad mustad ja alumisel osal laiad mitmevärvilised põikitriibud. Seelik on õmmeldud valgest puuvillasest kangast pihaosa külge.
Seelik, AM _ 25537:1 E 2498
Detail seeliku triibustikust, AM _ 25537:1 E 2498
Teine Veskaru töökojas
valmistatud ese on 3,1 x 2,2 meetri suurune villane põrandavaip.
Pruunides-beežides-kollakates toonides vaibal on kujutatud veealust elu. Kalad
ja veetaimed on pindpõimele iseloomulikult geomeetrilised. Neile on antud
maalilisust piirjoone sees erinevat värvi lõngu gobeläänpõimes kududes.
Taustale annab erksust gobeläänpõimes viirutus. Vaip on valmistatud
tellimustööna 1930. aastatel. Kahjuks ei ole teada, kes on selle vaiba
kujunduse autor. Võimalik, et vaip on Mai Veskaru kujundatud.
1940. aasta 31. juulil natsionaliseeris riik Veskaru töökoja. Ettevõte jätkas tegevust ka teise maailmasõja ajal. 1944. aasta sügisel koondati mitmed natsionaliseeritud ettevõtted (sealhulgas näiteks E. Taska ateljee, endine J. Kopfi kullassepatöökoda, ettevõte “Kodukäsitöö” jt.) Tarbekunsti Keskuseks (hilisem Kunstitoodete Kombinaat ARS). Veskaru töökoda oli aluseks keskuse tekstiili- ja dekoratiivkudumise ateljee loomisele kusjuures ateljee tegevus jätkus “Kangur Veskaru” ruumides Pikk tn. 7. Ateljee sai uue kunstilise juhi. Enn Veskaru oli ateljee juhataja. Mai Veskaru töötas tehnilise juhatajana 1950. aastani, mil ta oli sunnitud lahkuma. Samuti pidi lahkuma Enn Veskaru.
Abielupaar Veskarude lahkumise kohta teab nende poeg Vello rääkida järgmist lugu:
“Enne laulupidu valmistasid mitmed ettevõtted rahvarõivaseelikute kangast. Enn Veskarult küsiti, millist kangast soovitakse dekoratiivkudumise ateljees kududa. Enn Veskaru vastas, et nad võtavad kudumiseks kõige keerulisema kanga – selle, mida teised ei taha teha. Nii sündiski. Kui kangas oli valmis, kaeti muster nõnda kinni, et mustri keskel jäid kõrvuti sinine, must ja valge värv. Seepeale öeldi, et näete, mis te tegite! Enn Veskaru vastas, et need värvid olid teiste värvide hulgas ja mina seda mustrit ei valinud – ise te ju selle tõite. Vastuseks sai ta: “Nojah aga teie ju kudusite selle”. Veskarud pandi valiku ette – kas tahte minna Siberisse või lahkute ise töölt. Süüdistusena esitatud rahvarõivakangas värviti punaseks. Enn ja Mai Veskaru kirjutasid avalduse ja lahkusid töölt.”
Enn Veskaru töötas hiljem erinevatel töökohtadel. Mai Veskarust sai tööõpetuse õpetaja venekeelses 25. keskkoolis, kus ta töötas pensionile jäämiseni 1963. aastal. Venekeelses koolis pidi ta töötama seetõttu, et eestikeelsetesse koolidesse teda tööle ei võetud. Vene keelt oskas Mai Veskaru hästi. Lisaks valdas ta inglise, saksa ja rootsi keelt.
Enn Veskaru suri 1985.
aastal. Mai Veskaru lahkus 13 aastat hiljem 96 aasta vanuselt. Nad on maetud
Tallinna Rahumäe kalmistule.