Evald Aava (1900–1939) tuntakse kui esimese eesti ooperi autorit, tegelikult on tema looming palju rikkalikum kui vaid “Vikerlased” ning ta oli ka aktiivne koorijuht ning muusikaelu korraldaja. Aava elu kestis vaid 39 aastat (sama vanaks elas ka näiteks George Gershwin), surma põhjuseks oli tänapäevastes tingimustes jaburana näiv kopsukelmepõletik.
Aav ütles elu lõpupäevil oma õele: “Ütle mo rahvale, mul on kahju, et olen saanud talle nii vähe kirjutada, kuid mis olen kirjutanud, olen püüdnud eestipäraselt põhjamaa muusikat luua.” Just viimastel päevadel enne surma adus Aav, et tervenemist ei tule ning ta jagas korraldusi, mida tema loomingulise pärandiga edaspidi ette võtta. Lisaks palus Aav, et Tallinna Konservatooriumi juurde loodaks stipendiumifond, mis toetaks majanduslikult kehvadest oludest pärit kompositsioonitudengeid.
Selle soovi mõistmiseks tuleb pöörduda Aava enda eluloo juurde. Hea ülevaate Aava elukäigust saab tema õe Frida Rukki mälestuste kaudu. Mälestustevihiku tiitellehel on Rukki kommentaar: “Tahan üles märkida omast Evist, kes oli mulle kõik. Nüüd, kus ei ole teda enam, olen ma kondanud oma elu rada, kõnnin kui pime, kelle kõrvus lõpmatuseni Evi eluteed juhtivad, julgustavad sõnad.” Rukki kirjutas loo üles Aava surivoodil, ajasurve tõttu on tekst vahepeal peaaegu loetamatu ning lainetavast käekirjast arusaamiseks tuleb seda peaaegu et dešifreerida.
Evald Aava lapsepõlv möödus kitsastes tingimustes, 1909. aastal suri tema ema ning õde Frida pidi lapsevanemlikud kohustused üle võtma. Päeval oli Evald ametis sadamatehases kantseleis, tihti rääkis ta, et selline töö ei või terve elu kesta, sest see ei rahulda teda. Just sel põhjusel astus ta 16-aastaselt Estonia teatri koori lauljaks ning võttis paralleelselt klaveritundide ning muusikaarmastus oli kasvanud nii suureks, et Aav harjutas vabalt kuus kuni kaheksa tundi iga päev.
1919. aastal astus ta Tallinna Konservatooriumi üliõpilaseks, 1924. ja 1925. aastal oli ta Tondil sõjaväekoolis kadettide koori ja orkestri juhiks. Juba sel ajal tärkas Aavas idee kirjutada algupärane eestikeelne ja -meelne ooper – sageli tuli ta Estonia teatrist koju rahulolematuna, et kõik ooperid on muukeelsed või tõlgitud. 1926. aastal palus Aav õde, et ta kuulaks Juta kaebelaulu ja et viimane annaks oma hinnangu. Kui õde ütles, et tegu on väga kurva looga, vastas Aav: “Ei ole raske kirjutada kergeid viise, kuid sellesse laulu tahan panna oma hinge.” Sellel hetkel ei teadnud Aav veel, et Juta kaebelaul saab tema enda leinalauluks.
Õpingud Tallinna Konservatooriumis kulgesid vaevaliselt, seda peamiselt majandusliku kitsikuse tõttu. Siiski õnnestus Aaval 1926. aastal õpingud lõpetada, samal aastal abiellus ta Estonia teatri kolleegi Ida Looga. Kaks aastat hiljem täitus Aava unistus kirjutada esimene eesti ooper, mis kujutas 12. sajandi eestlaste sõjaretke Sigtunasse. Ooper oli menukas, esimesel hooajal mängiti seda 18 korda ning Evald Aav sai tunnustusena sõita stipendiaadina üheks aastaks Berliini ja Viini end täiendama. Tegevusrohkesse 1928. aastasse jäi ka üldlaulupeol meeskooride juhatamine. Orkestrimuusika loojana kirjutas Aav end ajalukku 1933. aastal, kui Estonias kanti ette tema esimene suur sümfooniline poeem “Elu”, mis sai samuti kiituse osaliseks. Aav oli hea korraldaja, ta asutas Eesti Laulumeeste koori 1934. aastal ja jäi selle juhiks surmani, samuti oli ta 1938. aasta üldlaulupeo juht. Need on vaid valitud killud tema lühikeseks jäänud elust.
Aava uhkete saavutuste kõrval on huvitav põigata tema õpinguaja algusesse ja loomingu vähemtuntud soppidesse. Aav leidis huvi muusika vastu laulu, aga ka klaveri kaudu. Just klaverile kirjutas ta 15 lugu, mis on praeguseni kirjastamata. Teosed on oskuslikult kirjutatud, kuigi Aava klaveriõpetaja Helmi Viitol ei meenutanud teda meisterliku pianistina: “Minu korteri uksel helistati. Avasin. Sisse astus sale tumedavereline noormees erakordselt laia ninaga. Tutvustas end: Evald Aav. Väga rõõmustav. Soovis saada klaveritunde. Väga kena. Alustasime tööd juba järgmisel päeval. Ei võtnud palju aega ja ma veendusin, et Aaval pole raasugi pianistlikku annet. Tema haruldaselt peened pikad sõrmed komistasid kummaliselt üksteise otsa ja ei tahtnud sõna kuulda. Mõnel suuremate kogemustega pedagoogil oleks võib-olla õnnestunud midagi Aavast teha, minul igatahes mitte. Ta jäi kuni lõpuni saamatuks komistajaks klaveri tastatuuril. Aga ta oli musikaalne ja tal oli suur huvi muusika vastu, sellepärast julgustasin teda, et ta astuks Tallinna muusikakooli, mis parajasti avati. Ta tegi seda. Astus esiteks minu eriklaveri klassi ja siis kompositsiooniklassi, mis talle palju paremini sobis. Siitpeale nägin teda ainult harva ja juhuslikult.”
Oma loomingu avaldamise ja tulevikutööde osas oli Aav põhimõttekindel – poolikuid teoseid kellelegi ei esitata: “Kui juba ette rääkida, siis hakatakse ootama. Võib-olla ei tule ehk midagi välja. Ma ei taha ennast siduda arvamistega. Las töö saab valmis, siis näeme.” Kui midagi oli aga lavale minekuks valmis, oli see tõesti viimistletud. Aava helilooming oli äratuntav, ühes järelhüüdes kirjeldati seda nii: “E. Aava koguloomingu üldine laad on säärane, mis vastab eesti rahvuslikule omapärale. See on samuti pärit siit, nagu kõik muugi meie kodupinnast võrsuv. Selles tunneme oma mulla ja õhu lõhnu, oma iseloomu tasakaalu, puhast otsekohesust ning üle eneste karget põhjamaa taevast. Siin loodus ei pilla peenutsemistega ega soojenda lõdvaks sentimente. Meie elu peab olema suur ja võimas oma lihtsuses.”
On kahetsusväärne, et Aava loomingut on seni vähe kirjastatud ja see pole jõudnud paljude interpreetideni. Näiteks pole juba mainitud klaveripaladest trükki jõudnud mitte ükski. Selleks on küll tehtud ettevalmistusi 1942. aastal, kui Aava õppejõud Artur Kapp valis välja mõned käsikirjad ning lisas neile märkused artikulatsiooni ja dünaamika kohta, kuid trükki valitud teosed ei jõudnudki. Mõnel käsikirjal on Aava õe Frida Rukki kommentaar, et tegu oli kirjastamiseks valitud teosega – need olid noodigraafik August Willbergi ümber kirjutatud ning nägid välja justkui oleksid need masinaga trükitud, kuid tegelikult olid need käsitsi rondoosulega paberile kantud. Võimuvahetuste tõttu jäi trükkimineku plaan soiku, küll võib järeldada, et Willbergile noodistamiseks üle antud teoseid pidas Aav ise oma parimateks.
Reede, nr. 10, 7.03.1990 “TMMi pildikogust” (Ivalo Randalu)
Muusikaleht, 3.03.1939 “Helilooja Evald Aav lahkus jäädavalt” (Eduard Visnapuu)
ETMM 6467 M 21:1 säilitusühik nr. 18 “Mälestuste käsikiri” (Frida Rukki)
ETMM 6467 M 21:1 säilitusühik nr. 19 Mälestusi E. Aavast (Helmi Viitolilt, Hermann Hallistelt, Reginald Mandelilt)
Aav ütles elu lõpupäevil oma õele: “Ütle mo rahvale, mul on kahju, et olen saanud talle nii vähe kirjutada, kuid mis olen kirjutanud, olen püüdnud eestipäraselt põhjamaa muusikat luua.” Just viimastel päevadel enne surma adus Aav, et tervenemist ei tule ning ta jagas korraldusi, mida tema loomingulise pärandiga edaspidi ette võtta. Lisaks palus Aav, et Tallinna Konservatooriumi juurde loodaks stipendiumifond, mis toetaks majanduslikult kehvadest oludest pärit kompositsioonitudengeid.
Selle soovi mõistmiseks tuleb pöörduda Aava enda eluloo juurde. Hea ülevaate Aava elukäigust saab tema õe Frida Rukki mälestuste kaudu. Mälestustevihiku tiitellehel on Rukki kommentaar: “Tahan üles märkida omast Evist, kes oli mulle kõik. Nüüd, kus ei ole teda enam, olen ma kondanud oma elu rada, kõnnin kui pime, kelle kõrvus lõpmatuseni Evi eluteed juhtivad, julgustavad sõnad.” Rukki kirjutas loo üles Aava surivoodil, ajasurve tõttu on tekst vahepeal peaaegu loetamatu ning lainetavast käekirjast arusaamiseks tuleb seda peaaegu et dešifreerida.
Evald Aav, poolportree frakis. Autor: J. & P. Parikas
Frida Rukki mälestused Evald Aavast (ETMM 6467 M 21:1/18)
Evald Aava lapsepõlv möödus kitsastes tingimustes, 1909. aastal suri tema ema ning õde Frida pidi lapsevanemlikud kohustused üle võtma. Päeval oli Evald ametis sadamatehases kantseleis, tihti rääkis ta, et selline töö ei või terve elu kesta, sest see ei rahulda teda. Just sel põhjusel astus ta 16-aastaselt Estonia teatri koori lauljaks ning võttis paralleelselt klaveritundide ning muusikaarmastus oli kasvanud nii suureks, et Aav harjutas vabalt kuus kuni kaheksa tundi iga päev.
1919. aastal astus ta Tallinna Konservatooriumi üliõpilaseks, 1924. ja 1925. aastal oli ta Tondil sõjaväekoolis kadettide koori ja orkestri juhiks. Juba sel ajal tärkas Aavas idee kirjutada algupärane eestikeelne ja -meelne ooper – sageli tuli ta Estonia teatrist koju rahulolematuna, et kõik ooperid on muukeelsed või tõlgitud. 1926. aastal palus Aav õde, et ta kuulaks Juta kaebelaulu ja et viimane annaks oma hinnangu. Kui õde ütles, et tegu on väga kurva looga, vastas Aav: “Ei ole raske kirjutada kergeid viise, kuid sellesse laulu tahan panna oma hinge.” Sellel hetkel ei teadnud Aav veel, et Juta kaebelaul saab tema enda leinalauluks.
Õpingud Tallinna Konservatooriumis kulgesid vaevaliselt, seda peamiselt majandusliku kitsikuse tõttu. Siiski õnnestus Aaval 1926. aastal õpingud lõpetada, samal aastal abiellus ta Estonia teatri kolleegi Ida Looga. Kaks aastat hiljem täitus Aava unistus kirjutada esimene eesti ooper, mis kujutas 12. sajandi eestlaste sõjaretke Sigtunasse. Ooper oli menukas, esimesel hooajal mängiti seda 18 korda ning Evald Aav sai tunnustusena sõita stipendiaadina üheks aastaks Berliini ja Viini end täiendama. Tegevusrohkesse 1928. aastasse jäi ka üldlaulupeol meeskooride juhatamine. Orkestrimuusika loojana kirjutas Aav end ajalukku 1933. aastal, kui Estonias kanti ette tema esimene suur sümfooniline poeem “Elu”, mis sai samuti kiituse osaliseks. Aav oli hea korraldaja, ta asutas Eesti Laulumeeste koori 1934. aastal ja jäi selle juhiks surmani, samuti oli ta 1938. aasta üldlaulupeo juht. Need on vaid valitud killud tema lühikeseks jäänud elust.
Aava uhkete saavutuste kõrval on huvitav põigata tema õpinguaja algusesse ja loomingu vähemtuntud soppidesse. Aav leidis huvi muusika vastu laulu, aga ka klaveri kaudu. Just klaverile kirjutas ta 15 lugu, mis on praeguseni kirjastamata. Teosed on oskuslikult kirjutatud, kuigi Aava klaveriõpetaja Helmi Viitol ei meenutanud teda meisterliku pianistina: “Minu korteri uksel helistati. Avasin. Sisse astus sale tumedavereline noormees erakordselt laia ninaga. Tutvustas end: Evald Aav. Väga rõõmustav. Soovis saada klaveritunde. Väga kena. Alustasime tööd juba järgmisel päeval. Ei võtnud palju aega ja ma veendusin, et Aaval pole raasugi pianistlikku annet. Tema haruldaselt peened pikad sõrmed komistasid kummaliselt üksteise otsa ja ei tahtnud sõna kuulda. Mõnel suuremate kogemustega pedagoogil oleks võib-olla õnnestunud midagi Aavast teha, minul igatahes mitte. Ta jäi kuni lõpuni saamatuks komistajaks klaveri tastatuuril. Aga ta oli musikaalne ja tal oli suur huvi muusika vastu, sellepärast julgustasin teda, et ta astuks Tallinna muusikakooli, mis parajasti avati. Ta tegi seda. Astus esiteks minu eriklaveri klassi ja siis kompositsiooniklassi, mis talle palju paremini sobis. Siitpeale nägin teda ainult harva ja juhuslikult.”
Oma loomingu avaldamise ja tulevikutööde osas oli Aav põhimõttekindel – poolikuid teoseid kellelegi ei esitata: “Kui juba ette rääkida, siis hakatakse ootama. Võib-olla ei tule ehk midagi välja. Ma ei taha ennast siduda arvamistega. Las töö saab valmis, siis näeme.” Kui midagi oli aga lavale minekuks valmis, oli see tõesti viimistletud. Aava helilooming oli äratuntav, ühes järelhüüdes kirjeldati seda nii: “E. Aava koguloomingu üldine laad on säärane, mis vastab eesti rahvuslikule omapärale. See on samuti pärit siit, nagu kõik muugi meie kodupinnast võrsuv. Selles tunneme oma mulla ja õhu lõhnu, oma iseloomu tasakaalu, puhast otsekohesust ning üle eneste karget põhjamaa taevast. Siin loodus ei pilla peenutsemistega ega soojenda lõdvaks sentimente. Meie elu peab olema suur ja võimas oma lihtsuses.”
On kahetsusväärne, et Aava loomingut on seni vähe kirjastatud ja see pole jõudnud paljude interpreetideni. Näiteks pole juba mainitud klaveripaladest trükki jõudnud mitte ükski. Selleks on küll tehtud ettevalmistusi 1942. aastal, kui Aava õppejõud Artur Kapp valis välja mõned käsikirjad ning lisas neile märkused artikulatsiooni ja dünaamika kohta, kuid trükki valitud teosed ei jõudnudki. Mõnel käsikirjal on Aava õe Frida Rukki kommentaar, et tegu oli kirjastamiseks valitud teosega – need olid noodigraafik August Willbergi ümber kirjutatud ning nägid välja justkui oleksid need masinaga trükitud, kuid tegelikult olid need käsitsi rondoosulega paberile kantud. Võimuvahetuste tõttu jäi trükkimineku plaan soiku, küll võib järeldada, et Willbergile noodistamiseks üle antud teoseid pidas Aav ise oma parimateks.
August Willbergi noteeritud Evald Aava “Ballaad” (ETMM 10318 M 21:2/47:2)
Kasutatud kirjandus ja allikad:
Esmaspäev: piltidega nädalaleht, nr. 26, 29.06.1940 “Just nagu trükitud! Mees, kes “maalib” noote”Reede, nr. 10, 7.03.1990 “TMMi pildikogust” (Ivalo Randalu)
Muusikaleht, 3.03.1939 “Helilooja Evald Aav lahkus jäädavalt” (Eduard Visnapuu)
ETMM 6467 M 21:1 säilitusühik nr. 18 “Mälestuste käsikiri” (Frida Rukki)
ETMM 6467 M 21:1 säilitusühik nr. 19 Mälestusi E. Aavast (Helmi Viitolilt, Hermann Hallistelt, Reginald Mandelilt)