AJAVEEB. EESTI LIPU LUGU: SINI-MUST-VALGE

Rahvuse sõltumatuse ja iseseisvuse üheks olulisemaks sümboliks on rahvuslipp, seetõttu on paljudest rahvuslippudest saanud aja jooksul riigilipud. Maailmas on siiski arvukalt rahvaid, kellel seda õnne olnud ei ole ja rahvuslipp on jäänudki ainult kogukondliku identiteedi tasandile, sest iseseisvat riiki pole suudetud luua. Eestlastel on läinud hästi, meie keeruka saatusega sinimustvalge trikoloor, võeti ametliku riigilipuna kasutusel 102 aastat tagasi. Lipp ise, mis kunagi sündis soovist ühendada eesti rahvusest üliõpilasi, tähistab täna 4. juunil aga juba oma 140 juubelit.

RAHVAD JA LIPUD

Rahvuslippude ajalugu on põnev, seotud arvukate legendide ja uskumatute rahvajuttudega ning vaatamata paljudele ühisjoontele nende kujunemismustrites, siiski väga erinev. Siduvateks ja rahvust ühendavateks said näiteks võitlus- ja lahingulipud, tihti ka mõne väljapaistva perekonna või suguvõsa sümbolitega kaunistatud plagud. Just sellisel kombel sündis üks maailma vanim rahvus- ja riigilipp, punase põhja ja valge ristiga Taani lipp Dannebrog, mis olevat taevast alla kukkunud 15. juunil 1219. aastal tänase Tallinna lähistel asunud Lindanise kindluse juures, et innustada ristiusku Taani kuningat Valdemar II lahingus paganlike eestlaste vastu. Dannebrog oli hilisemal ajal eeskujuks teistelegi Põhjamaadele. Nii võeti Rootsis, Norras, Soomes, Islandil ja mujal sarnaselt Taanile kasutusele nn Skandinaavia ristiga lipud, millel risti vertikaalne osa on lipu keskmest nihutatud lipuvarda poole.


Koos Suure Pranstuse revolutsiooniga algas aga trikolooride ehk kolmevärviliste lippude võidukäik, mis 19. sajandil vältel kujunesid kogu maailmas vabaduse ja iseolemise sümboliteks. Kui varasematel lippudel mängisid olulist rolli sümboolsed kujundid, siis nüüd rääkisid kolm erinevas kombinatsioonis värvitooni rahvastele olulisi lugusid, peegeldasid nende väärtushinnanguid ning iseseisvuspüüdlusi. Eestlased ei jäänud maailmas toimuvast kõrvale ja oma identiteedi otsingutes sündis sinimustvalge trikoloor.

ÄRKSAD ÜLIÕPILASED

Sinise, musta ja valge kombinatsiooni panid 1881. aasta septembris kokku korportsioon Vironia (praegune Eesti Üliõpilaste Selts) asutajaliikmed, kes tahtsid, et ühingu tunnusvärvides kajastusksid eestlaste iseloom, loodus, kliima ja rahvarõivaste enim levinud toonid, lisaks sooviti, et need oleksid ka omavahel kaunis kooskõlas. Erinevate pakkumiste hulgast, kus toetajaid oli ka sini-musta-rohelise kooslusel, leidsid kõige enam pooldajaid siiski lootuse ja taeva värv sinine, raskele minevikule, rahvuskuuele ja kodumaa mullale viitav must ning vaimseid püüdlusi ja suviseid öid sümboliseeriv valge. Neile kolmele värvile leiti ka arvukalt lisatähendusi, millele andis luulevormi kultuuritegelane ja Nõo kiriku õpetaja Martin Lipp ning tema loodud sõnad viisistati hiljem lauluks „Eesti lipp“.


Esmakordselt demonstreeris eesti üliõpilaste loodud värvikooslust 7. aprillil 1882. aastal korporatsiooni esimees Alexander Mõtus, sõites voorimehe troskas läbi Tartu südalinna peas sinimustvalgega ehitud tekkel. Aktsioon tekitas saksa tudengites pahameelt - nad pidasid kaariku kinni, haarasid peakatte ja viisid selle sõjasaagina ühe oma korporandi korterisse, kus müts brutaalselt jalge alla trambiti. Vandaalitsejad said küll hiljem karistada, kuid suhtumine eestlaste korporatsiooni ja värvidesse oli negatiivne ning valdavalt sakslastest koosnev tudengiesindus „Vironiale“ ametlikku tegevusluba ei andnud.
Oma värvid olid eesti haritlaskonnas jõudnud aga võita suuremat kõlapinda ja toetust ning 1884. aasta esimestel kuudel õmmeldi helilooja Karl-August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel Põltsamaa kiriklas valmis esimene täismõõdus sinimustvalge lipp. Legendaarne trikoloor õnnistati sisse sama aasta 4. juunil Otepää kirikus ja viidi peale seda hoiule Eesti Üliõpilaste Seltsi. Lippu kasutati alguses ainult seltsi üritustel ja kuni 19. sajandi lõpuni ühendasid kolm värvi peamiselt siinset haritlaskonda ja Tartu Ülikoolis õppinud eesti päritolu tudengeid. Taas tänavatele toodi lipp alles 1905. aasta meeleavalduste ajal ja sellest alates omandas sinimustvalge trikoloori rahvusliku identiteedi kandjana ühiskonnas juba laiema tähenduse.

RAHVUSLIPUST RIIGILIPUKS

Murrangulisteks kujunesid rahvusvärvidele aga 1917 ja 1918 aasta, mil trikoloor muutus eestlastele vabaduse ja omariikluse üheks olulisemaks sümboliks. Petrogradis 1917. aasta märtsis toimunud meeleavaldusel, kus Eestile nõuti Vene riigi kooseisus autonoomiat, lehvis sinimustvalgeid lippe koguni nii arvukalt, et need tõmbasid üritusele suuremat rahvusvahelist tähelepanu ja lõppkokkuvõttes aitasid eestlastel hiljem ka soovitud tulemusni jõuda.



Järgmise aasta veebruaris välja kuulutatud iseseisvusmanifest ja hilisemad vabadussõja sündmused ainult kasvatasid tikoloori populaarsust. Kuigi omariikluse tähisena heisati sinimustvalge esimest korda Pika Hermanni torni 12. detsembril 1918. aastal, sellele ametliku riigilipu staatust siiski ei antud. Suurimaks probleemiks kujunes asjaolu, et tegemist oli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuga, mida organisatsioonilt ära võtta ei saanud, kuid selle paralleelset kasutamist peeti vabariigi algusaastatel mõeldamatuks. Peale kavandikonkursse ja pikki avalikke diskussioone, anti sinimustvalgele trikoloorile 1922. aastal siiski riigilipu staatus ning koos sellega kehtestati lipu täpsed värvitoonid, mõõdud ja ametlik kasutamiskord.

LIPUD KÕIGIS KODUDES

Riigilipuga seonduv tõusis taaspäevakorda 1934. aastal, kui suure pidulikkusega tähistati esimese trikoloori sisseõnnistamise 50 juubelit. Ürituste raames aga selgus, et hinnalisi siidist plagusid oli eraomanduses üsna vähe ja Eesti peredes ei olnud lipuga seonduvad traditsioonid veel kuigi juurdunud. Sinimustvalgete vähesusest ajendatult algatas siseminister Kaarel Eenpalu aasta hiljem üle-eestilise kampaania „Igale kodule oma lipp“, mille elluviimiseks loodi eraldi toimkond. Läbimõeldud kampaania toimus käsikäes nimede eestindamisega, rõhutades eeskätt rahvuslikku identiteeti, kokkukuuluvust ja isamaalisi tundeid. Kogu aktsioon ostus ülimalt edukaks ja neli aastat hiljem oli sinimustvalge lipp olemas juba peaaegu kõigil Eestimaa hoonetel.


Peale kommunistlikku riigipööret 1940. aasta juunis, muutusid nii võim kui lipp. Pika Hermanni tornis lehvisid peaaegu pool sajandit erinevate võõrrežiimide lipud, kuid paljudes Eestimaa kodudes hoiti sinimustvalged trikoloorid vaatamata repressioonide ohule salaja siiski alles. Väiseesti kogukondades kasutati iseseisvusaegset riigilippu aktiivselt ka okupatsiooniajal ja sellest kujunes üks olulisemaid eestlasi ühendav sümbol üle maailma.
Sinimustvalge lipp mängis olulist rolli ka rahvuslikul taasärkamisajal, kujunedes lahutamatuks osaks nõukogude võimu vastastel meeleavaldustel. Pika Hermanni torni heisati rahvustrikoloor uuesti 24. veebruaril 1989. aastal, ametlikuks riigilipuks kinnitati see poolteist aastat hiljem. Põltsamaal 1884. aastal õmmeldud esimene sinimustvalge lipp, mis okupatsiooniajal oli peidus Lääne-Mardi talus Tartumaal, on aga säilinud tänaseni ja seda eksponeeritakse Eesti Rahva Muuseumi lipusaalis.