Ajaveeb. ASTRID TIITS – NAINE KES ANDIS „LANGEBRAUNILE“ NÄO

Legendaarses Nikolai Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud nõud on varsti juba sajandi eestlaste kodusid ehtinud. Ettevõtte edulugu algas peaaegu kohe peale asutamist ja kestis nõukogude võimu poolt läbiviidud natsionaliseerimiseni. Suurema osa firmale näo andnud ja tänaseni tuntud originaalmustritest kujundas iseõppijana alustanud ja hiljem töökojajuhiks tõusnud Astrid Tiits (1907-2005), kellest portselanidekoraator sai juhuse tahtel.


Avatud ja tundliku natuuriga kunstnik tajus nii ostjaskonna ootusi, kui julges neid ka ise suunata ning toona populaarsete lihtsate lillemustrite kõrval jõudsid portselanile ka paljud keerukad kompositsioonid ja peened stiliseeringud. Tema loodud eriilmelistest dekooridest tuntumad on barokielementidega mängiv küllusliku vormiga „Juden“, rahvuslikel motiividel põhinev „Muhu mänd“ ja vaimukas gurmee-sari natuuritruude toiduainepiltidega, mis kohe kutsub lauda istuma.

KELLASSEPA TÜTAR

Raekoja platsil juveliiri- ja kellassepaäri ajanud August Tiits (Tietz) oli ettevõtlik ja praktiline mees. Keila lähistelt suurest taluperest pärit meistril oli endalgi viis last ning ilmselt puudus tal illusioon, et elus edasijõudmiseks piisab kaunitest kunstidest.

Haridust pidas ta aga linnas hakkamasaamiseks oluliseks ja nii anti lastele mõislikkuse piires võimalus koolis käia. Vanim tütar, 1907. aastal sündinud Astrid, pandi õppima Elfride Lenderi gümnaasiumi, kus 20. sajandi alguses õppisid peamiselt Tallinna vaesemate perede tüdrukud.

Kellassepatütre andekus avaldus kiiresti, kuid paraku just kaunite kunstide vallas. Neiu jäi silma oma joonistusõpetajale, tuntud baltisaksa kunstnikule Charlotte Hoeppenerile, lisaks oli ta väga musikaalne. Peale kooli lõppu otsustasid vanemad siiski muusika kasuks ja Astrid astus Tallinna Konservatooriumisse, et saada pianistiks. Kahjuks tõmbasid majanduslikud võimalused klaveriõpingutele üsna kiiresti kriipsu peale, aga sekkus ka juhus. August Tiitsu vanema venna tütar Ellen ja tema ärimehest abikaasa Nikolai Langebraun, olid oma aeda lasknud rajada väikese töökoja, et hakata seal kaunistama moekaubaks kujunenud portselannõusid. Sinna oli vaja kiiresti maalijaid, keda Eestis veel ei koolitatud.

IHALDUSVÄÄRNE MATERJAL

Peale rahvusriigi loomist oli portselan Eestis muutunud eriti nõutud kaubaks. Kohalik alles tärkav keskklass soovis oma jõukust demonstreerida ja peenest materjalist lauanõud väljendasid pigem staatust, kui uuenenud maitse-eelistusi. Seda, kui oluline on paranenud elujärje rõhutamine teadis omast käest Theodor Kaarmannile kuuluvas Raekoja tänava esinduslikus majatarvete kaupluses müügijuhina töötanud Nikolai Langebraun.


Oma portselanitööstust aga Eestis ei olnud ja välismaistes vabrikutes toodetule oli riik kehtestanud kõrged tollitariifid. Seaduses oli siiski maksustatud üksnes dekoreeritud portselan, dekoreerimata portselani võis sisse tuua tasuta. Seda maksulünka otsustas kaval ärimees ära kasutada. Ta ostis Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Soome tuntud tehastest dekoreerimata portselantoorikuid, plaaniga need kohapeal ostjaskonna maitsele vastavalt ära „ilustada“. Kuna ettevõtmine oli uus, siis väljaõppinud portselanimaalijaid kuskilt võtta ei olnud. Pereäri käimalükkamiseks otsustati, et alguses proovivad nõusid ilusamaks muuta kunstihuviline proua Langebraun ise ja tema kunstiõpetajalt kiita saanud onutütar, konservatooriumitudeng Astrid.

ANDEKAS SUGULANE

Ahju tänaval, Langebraunide aeda ehitatud väikeses põletuskojas portselanidekoreerimist alustanud Astrid oli isale sarnaselt ettevõtlik ja praktiline. Nähes, et muusikaõpingutest asja ei saa, otsustas ta keskenduda oma teisele suurele kiindumusele – kunstile. Ametlikult palgati ta uue ettevõtte esimeseks töötajaks 1928. aasta oktoobri lõpul, juba paar päeva enne seda, kui firma Kaubandus-Tööstuskojas registreeriti. Vaatamata sellele, et algus oli raske, sest lisaks maalimisoskusele, oli vaja ka tehnoloogilisi teadmisi, nägi omanik Nikolai Langebraun ettevõtmises perspektiivi. Juba järgmise aasta alguses kutsus ta Baierimaalt firma kunstilist poolt juhtima kuulsas Rosenthali tehases õppinud ja pikka aega ametis olnud Karl Hofmeisteri. Kogemustega meister tundis tehnoloogiat, joonistas mustreid ja mis peamine – ta õpetas kõike seda ka siinsetele kogemusteta kaunistajatele.

Astridi sünnipärane andekus lõi professionaali juhendamisel kiiresti särama. Kuigi suurem osa nõudest dekoreeriti Saksamaalt ostetud trükipilte kasutades, tegid valiku siiski Langebrauni töökoja kujundajad, lisaks tuli trükitud mustrid tihti parema tulemuse saamiseks osaliselt üle maalida. Kõik see vajas ka head stiilitaju ja kohaliku ostjaskonna maitse-eelistuste tundmist. Selles osas möödus Astrid peagi oma sakslasest mentorist, kelle baieri-päraselt magusad ning veidi liigagi uhkeldavad kavandid kippusid eestlastele pisut võõraks jääma. Välismaiste trükipiltide kõrval maaliti töökojas väike osa kallimatest esemetest käsitsi, ka siin jäid keerukamad tööd Astridi teha. Paljud tema käsimaalingutena sündinud kujundused muutusid aga nii populaarseteks, et need graveeriti terasplaatidele ja seejärel hakati plaatidelt võetud värvitõmmiseid juba trükipiltide eeskujul nõudele kandma. Just sellises, terastrüki tehnikas, ongi loodud Langebrauni töökoja kõige tuntumaks saanud dekoorid. Noore algajana, mil Astridit mõjutasid veel tugevalt Hofmeisteri luksuslikud kavandid, sündisid hiinapärane Draakon ja barokne Juden. Hiljem, 1930. aastatel aga pühendus ta rohkem Eesti motiivistikule ning töötas välja oma kõige menukama kujunduse „Muhu männakiri“, mille erinevatest versioonidest on tänaseks saanud Eesti tarbekunsti klassika.

KODUST KAUGEL

Ellen ja Nikolai Langebraun lahkusid Eestist veidi enne nõukogude pööret ning jätsid kogu portselanitöökoja ajutiselt Astrid Tiitsu juhtida.


Teise maailmasõja ajal dekoreeriti vähestes kogustes lattu varutud toorikuid, kuid 1944. aasta märtsipommitamises hävisid nii Langebraunide Ahju tänava elamu kui aias asunud töökoda. Enne punaarmee sissetungi otsustas ka Astrid koos ema ja noorema õe Enaga põgeneda. Nende peatuspaigaks sai Gieslingeni linn Lõuna-Saksamaal, kus asunud põgenikelaagris oli arvukalt eestlasi, kes ootasid oma riigi taastamist ja võimalust kodumaale naasta. Ettevõtlik kunstnik hakkas laagris juhendama portselanimaalimise kursusi, teenides lisaks raha koju igatsevatele kaasmaalastele rahvarõivais nukke valmistades ja portreesid ning maastikke maalides. Ajutiseks peetud poliitiline olukord jäi aga kestma ja sõjapõgenikele tuli oma elu taas üles ehitama hakata.
Uue alguse jaoks oli sobivam USA, mis teises maailmasõjas oli vähem räsida saanud ja kus majanduslikult oli lihtsam hakkama saada kui purustustest alles toibuva Euroopas. Astrid kolis 1950. aastal New Yorki, kus esmalt sai portselanimaalijana tööd mainekas Frank Vosmansky stuudios, seejärel aga palgati ta sisustuskompaniisse Stuart & Shalex disainima valgusteid.

Edukas karjäär kestis kuni 1969. aastani, mil vitaalne 62-aastane kunstnik otsustas abielluda iseseisvusajal Eesti Siseministeeriumi Tuletõrjevalitsust juhtinud Priit Jaan Parmaskiga. See oli mõlemale esimene abielu ning koos otsustati pühenduda perekonnale. Astrid loobus palgatööst ning alustas tegevust vabakutselise kunstnikuna, disainides keraamikat ja maalides portselani. Oma loomingus kasutas ta palju eesti-ainelisi motiive - Kalevipoeg, rahvarõivais tantsijad, viikingilaevad – mis peegeldasid aastate jooksul süvenenud koguigatust. Aktiivse loometegevuse kõrvalt oli ta veel kõrges eas väga ettevõtlik ja innovaatiline, leiutades erinevaid dekoreerimistehnikaid, aga ka lihtsalt praktilisi olmeesemeid.
Viimase personaalnäitus korraldas Astrid Tiits 1999. aastal oma New Yorgis asuvas avaras korteris. Pärast seda saatis ta Eesti muuseumidele kingituseks mõned oma paremad eksiilis valminud rahvusromantilised unikaalesemed. Andekas ja mitmekülgne kunstnik suri 2005. aastal 98-aasta vanusena USA-s. Ilusat kollektsiooni tema loomingust võib näha Tallinna Linnamuuseumi portselani avahoidlas.

Külasta ka lühikest aega avatud näitust Suurgildi hoones „Langebraun – Veenre. Draakonid ja merihobukesed“, kus on näha Astrid Tiitsu poolt kaunistatud esemed!