Altarikate (AM 9362 TE 135)
1901. aastal andis Lüganuse kiriku pastor Carl Ferdinand Sigismund Walther (1857-1920) Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumi kogusse tikitud altarikatte. Arvatavasti pastor Waltherilt pärineb ka muuseumis olev teave, et kate on pärit Lüganuse kirikust ja selle on annetanud L. von Wangersheim 1695. aastal. Võimalikuks annetajaks on peetud Ingeborg Lisbeth Wangerseni (ristitud 1667. a.). Lüganuse kiriku kroonikast võime lugeda: “Aga ka altari kaunistamise eest oli hoolitsetud. Kulla ja värvilise siidiga väljaõmmeldud lina, millel kujutatud püha kolme kuninga kummardamine ja nimetähed B. v. W., on 1695 a.proua B. v. Wangersheimi annetatud.” Aasta varem – 1694. aastal – oli Lüganuse kihelkonnas asuva Aa mõisa pärinud Georg Bogislaus von Wangersheim (1656-1710). Altarikattel olevad initsiaalid võivad kuuluda talle. Ehkki ei ole teada, kes altarikatte tikkis ja annetas, siis võime olla kindlad, et kate on seotud Wangersheimide perekonnaga.
Nimetähed altarikattel
Altarikate on pea-aegu ruudukujuline. Selle suurus on 103 x 118 cm. Kate koosneb omavahel tikkeridadega ühendatud heledatest linastest kangalaidudest, millel on värvilistest siidniitidest ja kardlõngadest tikand. Katte kõigis servades on lühikesed kardnarmad.
Altarikatte keskosas on kujutatud Jeesuse sünnilugu. Vasakul on Jeesuslaps mähituna sõimes. Tema kõrval on Maarja ja Joosep. Tagaplaanil on kujutatud härga ja eeslit.
Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. (Lk 2:6-7)
Järgmises stseenis on tähetargad, kes on tulnud Jeesuslast kummardama. Nende peade kohal on täht, mis juhtis nad Jeesuslapse juurde.
Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. (Mt 2:9-11)
Kolmas stseen võiks kujutada Jeesuse viimist templisse. Jeesuslaps on oma ema Maarja süles ning tema vastas on Siimeon.
Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse - ja sinu endagi hinge läbistab mõõk , et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:25-35)
Samad sündmused korduvad tikandis edasi peegelpildis.
Jeesuse sünnilugu ümbritsevatel kangalaidudel on stiliseeritud taimtikand. Selles leiduvad imepäraselt toredad väikesed tähendusrikkad motiivid - inglid, tallekesed, ükssarvikuid, linnud.
Ükssarvik altarikatte tikandis
Altarikate on aja jooksul kõvasti kannatada saanud – osa kangast ja tikandist puudub. Ehk see oligi põhjus, miks Lüganuse kiriku pastor katte muuseumile andis. Altarikatte konserveeris Marika Mängel Ennistuskojas “Kanut” aastatel 1988-1991. Konserveerimise käigus on puuduvaid detaile, mida on võimalik olnud, väikeste pistetega kangale märgitud, kuid kahjuks on nii mõnedki mustriosad pöördumatult hävinud.
Lüganuse kiriku altarikatte fotot saab detailselt vaadelda Eesti Muuseumide Veebiväravas MuIS https://www.muis.ee/museaalview/3465633.
Oma silmaga on altarikatet võimalik vaadata sügisel Niguliste muuseumis avataval näitusel “Ükssarvik võlumetsas”.