Ajaveeb. Agnes Ney – Eesti esimene klaasidisainer

Agnes Ney graveerimas, 1930 a.a. Foto erakogust.

Oma aja suurimas klaasitööstusettevõttes, Johannes Lorupi klaasivabrikus, vaid viis aastat kunstnikuna töötanud Ney jõudis meie klaasikunsti ajalukku jätta sügava jälje. Naabermaade vabrikute mustrite kopeerimise asemel hakkas ta julgelt kasutama Eesti motiivistikku, püüdes teadlikult eristuda välismaistest eeskujudest.

Rahvusromantiliste mustritega dekoreeritud esemed said kiiresti väga populaarseks ning mõjutasid laiemalt siinset ettekujutust, milline võiks olla rahvuslik klaasese.
Eesti klaasiajalugu nii oluliselt mõjutanud kunstniku elu oli aga samavõrd erakordne, kui tema loomingki.

Agnes Ney (1915-1986) sündis Petrogradis, kus tema isa Friedrich Ney töötas. Pärast 1917. aasta sündmusi Venemaal pöördusid Neyd tagasi Eestisse, rajades uue kodu Tallinna. 1929. aastal astus Ney Riigi Kunsttööstuskooli metall- ja filigraanehistöö osakonda. Lisaks erialaainetele läbis ta ka dekoratiivjoonistamise kursuse, mida juhendas üks Riigi Kunsttööstuskooli tugevamaid pedagooge Klara Zeidler. Just sellel kursusel omandatu sai määravaks, kui Ney peale kooli lõpetamist otsustas metallikunsti asemel hoopis klaasi dekoreerima hakata.

Tehniliselt äärmiselt keerukas ning spetsiifilisi eelteadmisi nõudev ala oli Eestis uudne – klaasikunsti osakond loodi Riigi Kunsttööstuskoolis 1936. aastal ning väljaõppinud kunstnikud-kujundajad sel alal enne puudusid. Väikestes klaasi- ja kristallilihvimistöökodades kaunistati esemeid lihtsate ringide, triipude või ovaalidega, keerukamaid mustreid kopeeriti välismaistest kataloogidest. 1934. aastal Tallinnas tööd alustanud Jonannes Lorupi klaasivabrik aga hakkas erinevalt väikestest töökodadest klaasi ja hiljem ka kristalli kohapeal tootma. Vabriku tegevus osutus edukaks ja nii tekkis vajadus lisada oma vormile ka eripärane kujundus. Kuna
professionaale Eestis ei olnud ja välismaalaste palkamine oli küllaltki keerukas, kutsuti 1936. aastal Lorupi kunstnikuks Agnes Ney. Määravaks sai see, et Ney oli paarile väiketöökojale kavandeid prooviks joonistanud.

Noorele kunstnikule oli see vettehüpe tundmatus kohas, kuna klaasialane väljaõpe tal puudus. Julge ja riskialti loomuga Ney aga võttis pakkumise vastu. Tema tihe kontakt erinevate klaasitöölistega (puhujad, lihvijad jt) pani aluse kunstniku ja meistrite vahelisele koostööle, kus mõlemad pooled vastavalt oma teadmistele-oskustele tegid ettepanekuid, parandasid vigu ning andsid nõu. Lisaks mustrite ja kujunduste joonistamisele õppis Ney ära ka graveerimise ja viis ise nii mõnedki oma kavanditest otse materjalile.

Nii nagu paljud eestlased, põgenes ka Ney sõjasügisel 1944 Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, kust ta siirdus Rootsi ja Inglismaa kaudu edasi Ameerikasse. Klaasiga ta enam ei tegelnud, küll aga tegutses New Yorgis edukalt rõivadisainerina. Ney suri 1986. aastal.

Vaas graveeringuga "Fööniks" ( AM _ 41175 PK 13450 )

Agnes Ney kavandid olid tehniliselt hästi teostatavad ja sobisid materjaliga – ülimalt naiseliku ja nõtke joonega dekoorid olid sama õhulised kui läbipaistev õrn klaas ning kristall, millele need kanti. Tema lemmikmotiivideks olid graatsilistes, ekspressiivsetes poosides haprad tütarlapsed ja naisaktid. Lisaks naisfiguuridele joonistas Ney ka väikseid lapsi, purjekaid, viikingilaevu, linde, ämblikke, puid, lilli jpm.

Erakordselt õnnestunud on tema kavandid kaladest. Rootsi tuntuimas klaasivabrikus Orrefors 1930. aastate algul populaarseks saanud ja kiiresti üle maailma levinud veealuse maailma kujutamine mõjutas ilmselt Neyd seda motiivi kasutama. Tema kõikvõimalikud kalad ja kalakesed ujuvad nii mererohtude, lainete kui lihtsalt veemullide vahel, moodustades kauni kooskõla läbipaistva klaastaustaga.

Enim teatakse Ney loodud rahvusromantilisi kujundusi. Populaarseimaks osutusid tema peamiselt õllekannude ja taldrikute dekoreerimiseks loodud nn eesti stiilis vöökirjamustrid. Lisaks stiliseeritud mustritele on ta teinud ka keerukaid kompositsioone Eesti rahvarõivaid kandvaist meestest ja naistest, erinevaid Tallinna vaateid jpm. Omas ajas mõjusid need kahtlemata väga novaatorlikena, kuna seni oli klaasi ja kristalli puhul harjutud kaunistusmotiivina nägema vaid erinevaid viinamarjakobaraid või lillesülemeid.

Agnes Ney-Steinbergi kavandite järgi loodud esemeid on tänaseks alles jäänud küllaltki vähe, sest paljud neist graveeriti kergesti purunevale õhukesele poolkristallile. Näitusel „Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu“ (Maarjamäe tallihoones avatud kuni 18.06.2023) oli eksponeeritud suur osa haruldastest meistritöödest, mis on muuseumides ja erakogudes säilinud.

Eesti klaasitööstuse ajaloo ja toodangu kohta saad lugeda pikemalt siit.