1944. aasta sügisel lahkus Eestist punaarmee sissetungi pärast ligikaudu 80 000 inimest. Pikalt on räägitud eliidi põgenemisest, praeguseks on see arusaam aga ümber lükatud. Küll aga lahkus märkimisväärne hulk aktiivseid kultuuritegelasi – nende seas ligi kaks kolmandikku professionaalsetest interpreetidest ja muusikaelu korraldajatest. See tähendas nõukogude Eestile mõneks ajaks muusikaskeenel väiksemat jõudlust vähemalt inimressursi poolest ning põgenenud muusikutele võõrastes oludes uuesti alustamist, teadmata, kas ja millal saab koju naasta.
Pagulasmuusikute nimedest on laiemale üldsusele tuttavad eelkõige helilooja Eduard Tubin, pianist Käbi Laretei ja dirigent Roman Toi, ent eksiilis tegutsenud eesti päritolu interpreete ja muusikainimesi oli sadades (Avo Hirvesoo arvestuse järgi oli 1944. aastal enne põgenemist tegevmuusikuid ligi 440, neist pea 300 pagesid läände).1 Paljud neist olid iseseisvuse ajal kohalikule publikule tuntud nimed, praeguseks hetkeks on aga enamik neist unustatud, osaliselt ka seetõttu, et Nõukogude Eesti ja läänemaailma vahel polnud okupatsiooni ajal vaba suhtlust ja infovahetust.
Üks selline näide 1930. aastatel tuntud, aga peale põgenemist Kodu-Eesti vaateväljalt kadunud muusikust on pianist Hilja Saarne (1911–2001), kelle lugu pakub mikroajaloolist perspektiivi – tema elukäik ja professionaalne tegevus annavad ülevaate ka suurematest ajaloolistest sündmustest ning tema käekäik sarnaneb mitmete saatusekaaslaste omadega. Enne Nõukogude okupatsiooni oli ta olnud aktiivne solist ja kammermuusik ning raadiopublikule tuntud oma maitsekate ülesastumiste poolest Riigi Ringhäälingu solistide tunnis.
Pianist Hilja Saarne enam kui poole sajandi pikkune kontserttegevus kahes väga erinevas ühiskondlikus kontekstis – enne ja pärast 1944. aasta põgenemist (vastavalt Eestis ja Rootsis) näitlikustab, kuidas suurem ajalugu kajastub ka väiksemates, sealhulgas üksikisikute lugudes. Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis asuv Hilja Saarne (inverteerimata) isikufond peegeldab tema professionaalset teekonda, sealhulgas repertuaari, lavapartnereid ja kriitikute vastuvõttu. Kuna tegu on valdavalt Rootsi-aegsete materjalidega, leiab väärtuslikku täiendust Eesti-perioodi kohta digiteeritud ajalehtedest. Kontserdikavad, intervjuud ja arvustused annavad aluse mõtisklusteks, kuidas sunnitud ümberasumine ja uues keskkonnas kohanemine mõjutasid tema muusikuelu ja identiteeti. Arhiivisäilikud võimaldavad vaadelda Saarne lugu nii üldisema kohanemise kui ka isikliku ja kunstilise identiteedi hoidmise perspektiivist.
Laagriperioodilt tavaellu üleminek sõltus põgenike töövõimalustest: muusikutel ja teistel kultuuritegelastel oli keerulisem, sest erialase tööga jätkamine oli vaid väheste võimalus. Rootsi riik oli küll loonud nii-öelda arhiivitöö, mis sisuliselt seisnes asendustegevuses intellektuaalidele, ent muusikutest said seda tüüpi töö vaid vähesed (näiteks helilooja Eduard Tubin kirjutas Drottningholmi lossi teatri arhiivis ümber vanu partituure kuni pensionileminekuni).
Hilja Saarne sedasorti arhiivitööd ei saanud, esimesed kuus aastat elas ta Stockholmis, kus ta astus teiste eestlastega üles erinevatel koorikontsertidel vahenumbritega ja soliste saates, vahel ka ise soolonumbreid mängides, hiljem kujunes püsivaks elupaigaks Lääne-Rootsis asuv Göteborg. Eesti kogukonna üritused Stockholmis elades pakkusid küll mingit võimalust erialase vormi hoidmiseks, ent need ei võimaldanud piisavat majanduslikku kindlust ega loomingulist väljundit.
Kuigi Saarne jaoks oli rootsieestlaste kogukonda panustamine südameasi, annab tema loominguline tegevus tunnistust sellest, et ta integreerus ka kohalikku muusikaskeenesse. Nii tegi ta aastakümnete jooksul koostööd 67 kohaliku interpreediga ning esines erinevate kontserdiühingute ja -seltside kui ka riikliku kontserdibüroo (Rikskonserter) korraldatud esinemistel. Tema pikaajaliseks ansamblipartneriks kujunes Göteborgi sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister Guido Vecchi, kellega koos anti 107 kontserti. Nende repertuaar hõlmas klassikat (Beethoven, Boccherini, Debussy), aga ka eesti heliloojaid nagu Tubin ja Kapp. Saarne kaasas Vecchit ja teisi kohalikke interpreete aeg-ajalt ka eestlaste üritustele. Saarne esines ka mitmete rahvusvaheliselt tuntud lauljatega (Dorothy Irving, Birgit Finnilä ja John Fleming), kellega koostööd pidas enda loomingulise tegevuse tipuks.
Hilja Saarne pidas muusikat hingeasjaks, mitte karjääriks. Ta eelistas koosmängu, nautis proovide protsessi ja ideede vahetust. Tema loomingulise tegevuse kõrgaeg jäi 1960. aastatesse, ent esinemisaktiivsus kestis elu lõpuni – ka pärast muusikataju kaotust (insuldi tulemusel tekkinud amuusikat) jätkas ta harjutamist, kusjuures viimased kontserdikavad on pärit 1999. aastast, vaid kaks aastat enne tema surma.
Hilja Saarne elu ja looming pakuvad vaadet sellele, kuidas kunstnik kujundab oma identiteeti kahe väga erineva ühiskonnakorra kontekstis. Tema lugu on tunnistus eesti muusikakultuuri jätkusuutlikkusest diasporaas, professionaalsest kohanemisvõimest (ja sellest, et need kaks ei välista teineteist) ning kultuurilise kuuluvustunde tähendusest.
1 Hirvesoo, Avo 1996. Kõik ilmalaanen laiali. Lugu eesti pagulasmuusikutest. Tallinn: AS Kupar.
2 Lippus, Virve 1997. Eesti pianistliku kultuuri kujunemine. Eesti muusikaloo toimetised 3. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.
* Avapildil on Hilja Saarne kõige parempoolne. Aastal 1970. Eesti Vabariigi aastapäeva aktus Stockholmi kontsertmajas. Foto: EFA.656.0.409913
Pagulasmuusikute nimedest on laiemale üldsusele tuttavad eelkõige helilooja Eduard Tubin, pianist Käbi Laretei ja dirigent Roman Toi, ent eksiilis tegutsenud eesti päritolu interpreete ja muusikainimesi oli sadades (Avo Hirvesoo arvestuse järgi oli 1944. aastal enne põgenemist tegevmuusikuid ligi 440, neist pea 300 pagesid läände).1 Paljud neist olid iseseisvuse ajal kohalikule publikule tuntud nimed, praeguseks hetkeks on aga enamik neist unustatud, osaliselt ka seetõttu, et Nõukogude Eesti ja läänemaailma vahel polnud okupatsiooni ajal vaba suhtlust ja infovahetust.
Üks selline näide 1930. aastatel tuntud, aga peale põgenemist Kodu-Eesti vaateväljalt kadunud muusikust on pianist Hilja Saarne (1911–2001), kelle lugu pakub mikroajaloolist perspektiivi – tema elukäik ja professionaalne tegevus annavad ülevaate ka suurematest ajaloolistest sündmustest ning tema käekäik sarnaneb mitmete saatusekaaslaste omadega. Enne Nõukogude okupatsiooni oli ta olnud aktiivne solist ja kammermuusik ning raadiopublikule tuntud oma maitsekate ülesastumiste poolest Riigi Ringhäälingu solistide tunnis.
Pianist Hilja Saarne enam kui poole sajandi pikkune kontserttegevus kahes väga erinevas ühiskondlikus kontekstis – enne ja pärast 1944. aasta põgenemist (vastavalt Eestis ja Rootsis) näitlikustab, kuidas suurem ajalugu kajastub ka väiksemates, sealhulgas üksikisikute lugudes. Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis asuv Hilja Saarne (inverteerimata) isikufond peegeldab tema professionaalset teekonda, sealhulgas repertuaari, lavapartnereid ja kriitikute vastuvõttu. Kuna tegu on valdavalt Rootsi-aegsete materjalidega, leiab väärtuslikku täiendust Eesti-perioodi kohta digiteeritud ajalehtedest. Kontserdikavad, intervjuud ja arvustused annavad aluse mõtisklusteks, kuidas sunnitud ümberasumine ja uues keskkonnas kohanemine mõjutasid tema muusikuelu ja identiteeti. Arhiivisäilikud võimaldavad vaadelda Saarne lugu nii üldisema kohanemise kui ka isikliku ja kunstilise identiteedi hoidmise perspektiivist.
Eesti-aegne kontserttegevus (1933-1944)
Hilja Saarne õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ning Tallinna Konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis, mille lõpetas 1935. aastal. Pianist täiendas end Budapestis ja Viinis, mis näitab tema professionaalse enesetäiendamise ambitsioone, vabakutselise tegevuse kõrvalt võttis Saarne eratunde Hans Höpfeli juures. 1930. aastate Eestis oli kontserdielu väga elav ning Saarne tegutses aktiivselt nii solistina kui ansamblistina. Saarne oli sagedane esineja riiklikus ringhäälingus (kokku mängis ta raadios 29 korral ligi pooletunnistes saadetes), kus tema kavas leidus nii klassikat (Beethoven, Liszt, Brahms) kui ka eesti heliloojaid, näiteks Artur Lembat. Saarne loominguline tegevus kujunes juba Eestis kammermuusika-keskseks: ta nautis eelkõige koosmusitseerimist teiste interpreetidega, muuhulgas selliste tuntud nimedega nagu Silvia Tobiase ja Dagmar Kokkeriga. Põgenemiseelsetel aastatel oli Saarne tooniandjaks ka Haapsalu kultuurielus, kuhu ta kolis, kui abikaasa Apollon Saarne sai Lääne Maakonnahaigla juhatajaks.
Artur Lemba klaveriklassi lõpetajad 1935. aastal (Saarne on esimeses reas paremal ääres)
2
Põgenemine ja kohanemine Rootsis
1944. aastal põgenes Saarnete pere laev Triinaga Rootsi. Tegu oli ühe viimase laevaga, mis lahkus Tallinnast ning kandis lubatud 250 inimesest ligikaudu kaks korda rohkem. Hilja Saarne kaasa võetud noodid jäid kaldale, sest laev oli üle koormatud. Peale põgenemist paigutati naised-lapsed ning mehed eraldi laagritesse, nii ka Saarnete puhul. Terve pere kohtus Neglinge pagulaslaagris, kuhu olid koondunud ka mitmed teised prominendid. Seal leidis aset Hilja Saarne taasühinemine Eesti-aegsete kolleegidega ning koostöö paljude teiste loovharitlastega. Kokku oli laagris 64 elanikku, nendega koos pandi kokku meelelahutuslikud programmid, millega esineti teistes pagulaslaagrites. Tegevust rahastas selline organisatsioon nagu Hjälp Krigets Offer (Aidake sõjaohvreid), esinejad nimetasid end Flyktingkonstnärerna’ks (põgenikkunstnikeks). Nagu ühelt sellise turnee kavast välja tuleb, olid plaanid tehtud minutitäpsusega, aeg-ajalt kasutati erinevate laagrite vahel liikumiseks lausa hobutransporti.
Põgenikkunstnike turnee kava
Laagriperioodilt tavaellu üleminek sõltus põgenike töövõimalustest: muusikutel ja teistel kultuuritegelastel oli keerulisem, sest erialase tööga jätkamine oli vaid väheste võimalus. Rootsi riik oli küll loonud nii-öelda arhiivitöö, mis sisuliselt seisnes asendustegevuses intellektuaalidele, ent muusikutest said seda tüüpi töö vaid vähesed (näiteks helilooja Eduard Tubin kirjutas Drottningholmi lossi teatri arhiivis ümber vanu partituure kuni pensionileminekuni).
Hilja Saarne sedasorti arhiivitööd ei saanud, esimesed kuus aastat elas ta Stockholmis, kus ta astus teiste eestlastega üles erinevatel koorikontsertidel vahenumbritega ja soliste saates, vahel ka ise soolonumbreid mängides, hiljem kujunes püsivaks elupaigaks Lääne-Rootsis asuv Göteborg. Eesti kogukonna üritused Stockholmis elades pakkusid küll mingit võimalust erialase vormi hoidmiseks, ent need ei võimaldanud piisavat majanduslikku kindlust ega loomingulist väljundit.
Kontserttegevus Rootsis (1950–1999)
Lääne-Rootsi kolides muutus Saarne kontserttegevus mitmekihilisemaks: ta esines nii eesti kogukonna üritustel kui Rootsi üldsusele suunatud kontsertidel. Tema repertuaar laienes: lisandusid Rootsi heliloojad ning nüüdismuusika. Saarne oli aastakümneid üks kultuuriürituste kandvaid talasid rahvuskaaslaste aktustel ja kontsertidel Göteborgis, kus küll eestlasi oli tunduvalt vähem kui Stockholmis, kuid kus tähistati järjepidevalt vabariigi aastapäevi, tegutsesid koorid ning toimusid kirjanduslik-muusikalised matineed. Olulised eestlastest koostööpartnerid olid Saarnele Göteborgis elades näiteks endised Estonia teatri solistid Milvi Laid ja Ida Loo-Talvari. Saarne esines ligi viiekümne aasta jooksul ülemaailmse eestluse (ESTO) festivalidel, rootsieestlaste kultuuripäevadel (Estival) ja kirjanduslikel-muusikalistel õhtutel, viimastest kujunes Lääne-Rootsi eestlaskonna kultuurielu eripära.
Stockholmi Eesti Segakoori kontserdi kava, Saarne tuli külalisesinejana Göteborgist
Kuigi Saarne jaoks oli rootsieestlaste kogukonda panustamine südameasi, annab tema loominguline tegevus tunnistust sellest, et ta integreerus ka kohalikku muusikaskeenesse. Nii tegi ta aastakümnete jooksul koostööd 67 kohaliku interpreediga ning esines erinevate kontserdiühingute ja -seltside kui ka riikliku kontserdibüroo (Rikskonserter) korraldatud esinemistel. Tema pikaajaliseks ansamblipartneriks kujunes Göteborgi sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister Guido Vecchi, kellega koos anti 107 kontserti. Nende repertuaar hõlmas klassikat (Beethoven, Boccherini, Debussy), aga ka eesti heliloojaid nagu Tubin ja Kapp. Saarne kaasas Vecchit ja teisi kohalikke interpreete aeg-ajalt ka eestlaste üritustele. Saarne esines ka mitmete rahvusvaheliselt tuntud lauljatega (Dorothy Irving, Birgit Finnilä ja John Fleming), kellega koostööd pidas enda loomingulise tegevuse tipuks.
Saarne jälg Rootsi muusikaelus ning tema muusiku-profiil
Saarne salvestas Rootsi Ringhäälingus 53 saadet. Umbes pooled tema esitatud teostest kuulusid nüüdismuusika valdkonda. Ta oli mitmete uudisteoste, sealhulgas poliitiliselt kriitiliste teoste esitajaks. Saarne mängu esitati viimati Rootsi raadios 2022. aastal – jälg tema mängitud muusikaga elab temast endast kauem. Tema pianismi iseloomustati kui meisterlikku, tundlikku ja paindlikku. Ehkki sageli jäi ta kammeransamblis tagaplaanile, tunnustasid kriitikud tema mängu.Hilja Saarne pidas muusikat hingeasjaks, mitte karjääriks. Ta eelistas koosmängu, nautis proovide protsessi ja ideede vahetust. Tema loomingulise tegevuse kõrgaeg jäi 1960. aastatesse, ent esinemisaktiivsus kestis elu lõpuni – ka pärast muusikataju kaotust (insuldi tulemusel tekkinud amuusikat) jätkas ta harjutamist, kusjuures viimased kontserdikavad on pärit 1999. aastast, vaid kaks aastat enne tema surma.
Hilja Saarne elu ja looming pakuvad vaadet sellele, kuidas kunstnik kujundab oma identiteeti kahe väga erineva ühiskonnakorra kontekstis. Tema lugu on tunnistus eesti muusikakultuuri jätkusuutlikkusest diasporaas, professionaalsest kohanemisvõimest (ja sellest, et need kaks ei välista teineteist) ning kultuurilise kuuluvustunde tähendusest.
1 Hirvesoo, Avo 1996. Kõik ilmalaanen laiali. Lugu eesti pagulasmuusikutest. Tallinn: AS Kupar.
2 Lippus, Virve 1997. Eesti pianistliku kultuuri kujunemine. Eesti muusikaloo toimetised 3. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.
* Avapildil on Hilja Saarne kõige parempoolne. Aastal 1970. Eesti Vabariigi aastapäeva aktus Stockholmi kontsertmajas. Foto: EFA.656.0.409913