Eduka ja innovatiivse ärimehe Johannes Lorupi 1934. aasta alguses Tallinnas Kopli poolsaarel käivitatud klaasivabrik oli esimene moodne klaasitööstus Eestis, kus lisaks klaasile hakati valmistama ka tehnoloogiliselt keerukat poolkristalli ja kristalli.
Ettevõte tõusis kiiresti siinse siseturu absoluutseks liidriks ja eksportis oma toodangut aktiivselt paljudesse välisriikidessegi. Kõrged kvaliteedinõuded nii klaasile kui ka kristallile tekitasid aga vabrikus peagi olukorra, kus paljud esemed, millest suuremal osal oli tihti üsna märkamatuks jääv viga – mullid või puru sulatusmassis, pisike vormidefekt jne – kõrvaldati enne lõppviimistlusse jõudmist tootmisprotsessist ja müüki need ei jõudnudki. Nö “vigaseid” tooteid ära siiski ei visatud, vaid need pakendati ja viidi tootmishoone pööningul asunud laoruumidesse. Võimalik, et ökonoomne omanik kavatses need võimaliku kriisi korral toormaterjalina uuesti kasutusele võtta või siis odavalt turustada. See ladu sai tööliskonna seas peagi hüüdnime „Lorupi surnuaed“. Enne punaarmee sissetungi Tallinna, kui vabrik mõnda aega suletuna seisis, viisid ettevõtte töötajad enamuse surnuaiale ladustatud klaasi- ja kristallitoorikuid pööningult minema. Paljud defektidega toorikud lõpetati hiljem Johannes Lorupi ettevõtte kataloogidest tuttavate tootenäidiste järgi ja nende müügist saadud tulu võimaldas klaasimeistritel keerulise aja kuni vabriku taas-käivitamiseni üle elada. Kuna „surnuaiakauba“ olemasolust olid teadlikud ka noored kunstitudengid, siis jõudis osa toorikuist Riikliku Kunstiinstituudi klaasiosakonda, kus neid dekoreeriti juba uue ajastu võtmes.
Üheks haruldasemaks „Lorupi surnuaialt“ pärit esemeks on massiivne, ligi kaheksa kilo kaaluv kristallkauss, mille väliskülgedele on graveeritud viljalõikust ja -koristust kujutavad stseenid loosungitega "Õnne me maale”, “Vilja me rahvale", “Vilja me riigile”. Kurioosum on, et hiiglaslikud kausid tellis Johannes Lorupi vabrikult veidi enne kommunistlikku riigipööret president Konstantin Pätsi kantselei. Tõsi, ilma graveeringuteta. Suurejooneliste kristallnõudega plaaniti kaunistada vastvalminud Kadrioru presidendilossi interjööri ja need pidid esindama kodumaise tööstustoodangu tipptaset. Ei ole teada, kui palju kausse riigipeale valmistada jõuti, kuid üks neist, väikese mulliveaga, sattus praagina „surnuaiale“ ja hiljem kunstiinstituuti. Otsides lõputööks sobivat alusmaterjali, leidis uhke kristallitooriku klaasiosakonna tudeng, hilisemalt tuntud klaasikunstnik ja õppejõud Raimond Alling (1923-1996). Tema aastatel 1949-1950 valminud diplomitöö pälvis meisterliku graveeringu eest üleliidulise tunnustuse ja nii reisis president Konstantin Pätsile valmistatud kauss mitmetele nõukogudemaa olulistele kunstinäitustele. Autorile heideti küll ette, et ametlikule ideoloogiale sobiliku tööriista - sirbi – asemel on ta oma kompositsioonis kasutanud kodanlikust ajast pärinevad iganenud põllutöömasinad, kausi algne otstarve jäi aga õnneks paljastamata. Aastaid hiljem andsid kunstniku pärijad kausi üle Eesti Ajaloomuuseumile.
Punapropaganda
loosungitega kristallhiiglane on iseloomulikuks näiteks, kui
mitmekihiline on Eesti lähiminevik ja kui erinevad on need lood,
mida igal kihil on jutustada.
