Kultuuripärand on väärtus kogu ühiskonnale, ent selle aineline osa puudutab mitte ainult ühist ehk riiklikku omandit, vaid ka eraomandit. Seega tuleb üldistes huvides tehtavad kitsendused kirja panna seadustesse. Hea seaduseandja püüab õigusaktis leida tasakaalu üksikisiku ja kogu ühiskonna kanda jääva vastutuse vahel. Seadustel, kus tasakaal leitakse, on lootus saada tõelisteks ühiskondlikeks kokkulepeteks.

Ajaveebis olen varem mõtisklenud aja, ruumi ja mälu üle. Seekord võtan vaatluse alla pärandi väärtustamise loo.

1941. aasta küüditamine paiskas tuhanded inimesed kodust kaugele Siberisse, katkestades
nende senised eluteed ja sotsiaalsed sidemed. Sellises olukorras omandavad erilise väärtuse
kõik säilinud materjalid, mis võimaldavad täiendada teadmisi küüditatute saatusest.
Ajaloomuuseumi kogudes leiduvad kasetohule kirjutatud tekstid moodustavad ühe niisuguse
väärtusliku allika, sisaldades isiklikke mõtteid, joonistusi ja teateid. Nii Eestis kui ka teistes
riikides, keda nõukogudeaegsed repressioonid puudutasid, käsitletakse kasetohukirju
dokumendipärandina, mis aitab mõista ja teadvustada 20. sajandi totalitaarse võimu
toimemehhanisme.

Vanim ja suurim siinseid ettevõtjaid ühendav organisatsioon Eesti kaubandus-tööstuskoda tuli esmakordselt kokku 100 aastat tagasi 10. novembril 1925. Kuigi sarnase ühenduse asutamist hakati kavandama juba kui kümmekond aastat varem, segasid vahele ebastabiilne poliitiline olukord ja muutused ühiskonnakorralduses. Pikale hoovõtule vaatamata kujunes kaupmeeste ja töösturite ringkonda koondav katuseorganisatsioon kiiresti oluliseks Eesti majanduselu koordineerivaks jõuks ja arengumootoriks, mis populariseeris nii omamaise kauba tarbimist, kui innustas kohalikke tööstureid murdma välisturgudele.