Näitused mujal
Päris ja prii. 200 aastat talurahva vabastamisest Liivimaal  150 aastat esimesest laulupeost
Muu asukoht
Päris ja prii. 200 aastat talurahva vabastamisest Liivimaal 150 aastat esimesest laulupeost
29.05. - 14.12.2019

2016. aastal valmis Eesti Ajaloomuuseumi ja Rahvusraamatukogu koostöös näitus „Päris ja prii: 200 aastat pärisorjuse kaotamist Eestimaal. Tänavu tähistame Eesti Ajaloomuuseumi ja Viljandi Muuseumi koostöönäitusega Liivimaa talupoegade vabastamise 200. aastapäeva. Toome välja teemakohase valiku trükistest, dokumentidest ja esemetest ning 19. saj. I poole baltisaksa kunstnike August Pezoldi, Carl Buddeuse, Friedrich Schlateri jt. loomingust.

Näitus on Viljandi Muuseumis avatud 29. maist 14. detsembrini 2019.


2019. aastal möödub 200 aastat talurahva pärisorjuse kaotamisest Liivimaal. Eestimaal kaotati pärisorjus paar aastat varem, 1816. aastal. Pool sajandit pärast vabastamist, 1869. aastal, kogunesid eestlased Tartusse esimesele üldlaulupeole: priiuse juubeli tänu-laulupeole.

Pärisorjus on talurahva õigusetu seisund vabade seisuste, ennekõike suurmaaomaniku (mõisniku) suhtes. Pärisorjus seisnes maaomandi õiguse puudumises, keelus omatahtsi elukohta vahetada ning kohustuses teha kas teotööd suurmaaomaniku põldudel – õiguse eest elada ja harida põldu tema valdustes – või tasuda andamit.

Pärisorjus on olnud enamikus maailma maades. Lääne-Euroopas kaotati pärisorjus varem, Kesk-, Lõuna- ja Ida-Euroopas hiljem ja ühena viimastest Venemaal 1861. aastal. Pärisorjuse kaotamine oli tähtis samm ühiskonna suunas, mille kõigil liikmetel on võrdsed õigused.

Eestis ja Lätis, endistes Läänemere provintsides, lisandus talupojaseisuse ja kõrgemate seisuste vastasseisule rahvuslik vastasseis. Mõisnikud, enamasti baltisakslased, polnud pärit põlisrahvaste seast ja põlisrahva liikme tõus suurmaaomanikuks oli haruldane. Rahvatraditsioon ja 19. sajandi rahvusliku ärkamise aegsed kirjamehed meenutasid muistset vabadust enne maa vallutamist 13. sajandil ning õhutasid lootust paremale tulevikule. 

Valgustusideede levikul ja haritlaskonna tekkimisel siinses manurgas 18. saj. lõpul ja 19. saj. alguses kasvas huvi kodumaa muinsuste, ajaloo, looduse ja inimeste eluolu vastu. Asjaarmastajad ja elukutselised kunstnikud hakkasid kujutama ka maa põliselanikke – talupoegi. Mida märgati ja rõhutati, kuidas nähti meid baltisaksa kustnike pilgu läbi? Kõrvaltvaataja pilk pakub ju alati äratundmisrõõmu ning võib meile avada uue vaatenurga. Olgu selleks siis viltuvajunud kuid silmale kaunis kalurionn, detailideni välja joonistatud pidupäevarõivad või esivanemate nägudelt peegelduv lihtne rõõm. Sõltumata žanrist ja kujutuslaadist jääb kõlama kunstile omane esteetilisus, aidates hajutada sellele ajastule iseloomulikke või ka omistatud tumedaid toone.

Talupojaseisuse pärisorjusest vabastamine ei sündinud ühekorraga. See oli poole sajandi pikkune tee, mille tähtsamateks verstapostideks olid isikliku vabaduse andmine, perekonnanimede panek, 

liikumisvabaduse andmine, talude päriseksostmise algus ja vallaomavalitsuste iseseisvumine.Väikemaaomandi loomine Balti kubermangudes rajas majandusliku aluse eesti oma haritlaskonna, aga ka ettevõtjate ja majandustegelaste kihi sünnile. 

Näituse kuraator: Ene Hiio (Eesti Ajaloomuuseum)

Konsultant: Epp Kangilaski

Kunstnik: Aime Andresson (Eesti Ajaloomuuseum)

Projektijuht:  Reet Vaiksalu (Viljandi Muuseum)